Mõnikord on targem lõigata suur oks väiksemaks

Järgmisel päeval seisis Johannes jälle seal koos kahe oma jüngriga. Kui Jeesus läks neist mööda, ütles Johannes talle otsa vaadates: „Vaata, see on Jumala Tall.“ Ja mõlemad jüngrid kuulsid, mida ta ütles, ja läksid Jeesusega kaasa.           Jh 1:35–37

Jeesuse Kristuse tulemine meie maailma on advendiaja ühine teema, mis ilusti seostab adventi jõulu teemaga: Jeesuslaps sünnib ehk tuleb maailma.

Sellel 3. advendil on fookuses Kristuse vaimulik tulemine – sõnas, sakramendis, usus – ja meie valmistumine selleks. Vastupidiselt 1. ja 2. advendi sõnumile tuleva Kristuse kohta sõltub just tema vaimulik tulemine ka meist – kristlane teab tavaliselt seda. Ta teab, et peab paluma pattude andeksandmist, ise andeks andma, otsima Jumala armu ja paluma Jumala armuande selleks, et võtta Kristust paremini vastu. Ta teab, et nagu algne Jeruusalemma kogudus püsis apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes (Ap 2:42), nii on need pühad tegevused tänapäevalgi olulised meie vaimulikus kasvamises.

Ristija Johannese teema tuleb esile alati 3. advendi evangeeliumitekstides. Kõik neli evangelisti näevad Johannest olevat see teevalmistaja ja hüüdja hääl kõrbes, kellest prohvet Jesaja on kuulutanud (Js 40). Evangelist Johannes on see, kes eriti rõhutab Ristija Johannese alandlikkust: „Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema“, laseb ta Johannesel ütelda Jeesuse kohta (Jh 3:30). Ristija osutab Kristusele ja kuulutab oma jüngritele, et „see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu“. Seega teeb ta selgeks, et Jeesus ongi see Jumala ohvritall, kellest kuulutas prohvet Jesaja: 

Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud. (…) Teda piinati ja ta alistus ega avanud suud nagu tall, keda viiakse tappa. (Js 53:5 ja 7)

Ristijal Johannesel olid jüngrid nagu Jeesuselgi. Tol ajal oli tegelikult palju rabisid ehk õpetajaid, kel olid jüngrid ehk õpilased. Mõnel rohkem, mõnel vähem. Johannesel oli väga palju jüngreid. Ta oli omal ajal väga kuulus mees. Tema juurde tuli palju inimesi oma patte tunnistama ja ennast ristida laskma. See oli inimeste valmistumine Messia tulemiseks. Usuti, et Messias on varsti saabumas. Oli ka kandidaate rabide seas. Aga kui mõni rabi suri, kadusid alati ka tema jüngrid. Nende rabide nimesid teavad täna vaid need, kes uurivad ajalugu, välja arvatud Jeesuse ja Johannese puhul.

Vaatamata sellele, et Johannese jüngrite hulk kadus, austatakse teda endiselt 2000 aastat hiljem. Tähistame jaanipäeval tema sünnipäeva ning loeme tema kohta advendiajal ja Jeesuse ristimispäeval. Aga Johannese suurus peitus hoopis selles, et ta jättis lava ühele teisele – Jeesusele. Johannes võttis suure ususammu: ta julges allapoole kasvada!

Siin on meil midagi õppida, eriti meil, kes oleme juhirollis – kasvõi koguduses või ilmalikus maailmas. Kui palju konflikte oleks välditud väikesegi alandlikkusega? Kui palju kasvu on pidurdunud selle pärast, et juht ei andnud oma võimu õigel ajal üle või polnud valmis võimu või sõna teistega jagama? Mõnikord oleks targem lõigata suur oks väiksemaks või maha selleks, et päike ulatuks alumiste okste juurde. Suur vaimulik juht näeb võimalusi astuda sammu kõrvale nii, et nähakse paremini Kristust – kogudust, mis on Kristuse ihu.

Loeme tänases evangeeliumis, et Johannese kaks jüngrit läksid Jeesusega kaasa. Hiljem tulid ka teised Johanneselt Jeesuse juurde üle. Üks nendest kahest esimesest, kellest täna loeme, oli Andreas. Ta oli Siimon Peetruse vend. Pärast kohtumist Jeesusega läks Andreas oma venna juurde ning ütles: „Me oleme leidnud Messia“ (Messias on kreeka keeles Kristus). Ja ta viis venna Jeesuse juurde.

Kuidas meie saame tänapäeval viia õed, vennad, emad, kes ei tunne Kristust, tema juurde? Ilmselt ei piisa tänapäeva kultuuris kellegi autoriteedist ega tarkadest sõnadest. Inimesed peavad ise nägema ja kogema, et Jeesus ongi Tee, Tõde ja Elu, kes muudab elusid. Tuleb ehitada üles kogudusi ja kristlasi, kelles tuntakse ära Kristust; tema tööd ja ihu. „Pane mind pitseriks oma südamele, pitseriks oma käsivarrele“ (Ül 8:6).

3. advendi oluline sõnum on, et meie ülesanne on valmistada Kristusele teed – oma ellu, kogudustesse, maailma. Anname selle kaudu Pühale Vaimule ruumi joonistada ristilöödud ja ülestõusnud Kristuse pilti inimeste silme ette ja – kui vaja – meie enda portree asemel. Kirikukunstis on kõnekas, et Johannest joonistatakse tihti osutava nimetissõrmega, ja see sõrm viitab Kristusele. Olgem ka meie sellised teenäitajad.

Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule nõnda, kui alguses oli, nüüdki on ja jääb igavesest ajast igavesti. Aamen.

 

 

 

 

Magne Mølster,

Saku koguduse õpetaja