Marju Lepajõe oli uste avaja

➡️ Vaata ka videouudist Tähistati Marju Lepajõe 60. sünniaastapäeva

„Elav eeskuju ja isiklik suhe on parem kui kõik õpikud ja arutlused,“ ütleb dr Marju Lepajõe 2015. aasta „Ööülikooli“ saates „Miks haridus on püha?“.

Kuigi öeldakse, et asendamatuid inimesi ei ole, siis Marju Lepajõe asemele – kõlagu see nii kulunult kui tahes – ei oska küll kedagi asetada. See on lihtsalt tõsi. 28. oktoobril oleks Tartu ülikooli usuteaduskonna vanakreeka ja ladina keele ning patristika õppejõud, tõlkija, klassikaline filoloog ja usundiloolane dr Marju Lepajõe saanud 60aastaseks.

„On olemas akadeemilised inimesed, kes uurivad probleemi ja n-ö sulevad selle. Marju oli uste avaja,“ ütles väga tabavalt Vaba Akadeemia asutaja ja semiootik Mihhail Lotman mälestuspäeval Eesti Kirikule, arutledes mälestatava teadustöö tähtsuse üle eesti kultuuriloos. Kui Marju Lepajõe kolleegid ja õpilased usuteaduskonnas teadsid seda juba 1990ndatel, siis laiema avalikkuseni hakkas uste-avaja-fenomen jõudma selle sajandi teistkümnendate keskel. Just sellesse perioodi jäi Marju avastamine arvamusliidrina. 

Et Marju Lepajõe suutis jälje jätta paljudesse valdkondadesse ja inimestesse, siis tema mälestuspäev Tartus oli väärikalt uhke: avati mälestusnäitus, esitleti trükiseid ja päeva lõpetas mälestuskontsert.

Puhtale on kõik puhas

Mälestuspäev sai avaakordi Tartu ülikooli raamatukogu kolmandal korrusel, kus avati Marianne Marlene Tiigi koostatud näitus „Omnia munda mundis. Marju Lepajõe 60“. „Meil jääb üle hoida kõike seda head, mida üks inimene annab teistele, mis temast kiirgab ja mis õnneks jääb meiega läbi raamatute ja tööde. Marju hing oli puhas ja nagu olete ilmselt aru saanud, siis näituse pealkiri püüab kokku võtta seda, mis temas endas elas ja mida ta püüdis oma töödega meile edasi anda,“ ütles raamatukogu direktor Krista Aru.

Avamiskõnedes võis kuulda küsimisi, kas polnud sellist näitust teha liig vara ja mida Marju Lepajõe ise selle peale ütleks, kas see meeldinuks talle. Olgu sellega, kuidas on, aga innustamaks neid, kes pole näitusele jõudnud, tuleb märkida, et üllatusi jagub. Lisaks tema tõlgetele, kirjutistele ja raamatutele isiklikust kogust võib näha ka mitmeid isiklikke esemeid. Näiteks oranž valgete mummudega kohvitass, mis oli Marju pidev kaaslane usuteaduskonnas.

„Sõnad, sõnad, sõnad – me tahaks näha ka tegusid, mis Marju mõtetest inspireeritud on,“ ütles pere poolt loodud Marju Lepajõe mälestusfondi stipendiumeid üle andes Kersti Lepajõe. Sel aastal pälvisid toetuse klassikaline filoloog, tõlkija Janika Päll ja ajaloolane Tiina Kala.

Saada osa tõelistest väärtustest

Tartu ülikooli kohviku teisel korrusel toimunud Marju Lepajõega seotud trükiste esitlus oli lausa väga rahvarohke. Esitleti kolme trükist: mälestatava tõlgitud Innocentius III traktaati „Inimolu viletsusest“ (Tallinna Ülikooli Kirjastus), Marju Lepajõe ettekande põhjal valminud esseed „Miks ei ole Platoni „Politeiat“ seni eesti keelde tõlgitud?“ (Kirjastus Ilmamaa) ja Marju Lepajõe 60. sünniaastapäevale pühendatud ajakirja Vikerkaar erinumbrit.

„On äraütlemata hea meel, et neli kümnendit kestnud teekond Innocentius III eesti keelde toomiseks on jõudnud õnnelikult lõpule ja saame seda raamatut esitleda ja et eesti rahvas saab ometi meelt parandada ja tõelistest väärtustest osa,“ alustas esitlusi tõlketeosele teise sissejuhatuse (esimene jäi Marju Lepajõel lõpetamata) kirjutanud ajaloolane Marek Tamm.

Et Marju Lepajõe isiksus ühendas mitut humanitaaride valdkonda ehk nii klassikalisi filolooge kui ka teolooge, aga ka ajaloolasi ja eesti filolooge, siis temale pühendatud Vikerkaare erinumber oli mitmekesine nii autorite kui ka tekstide eriilmelisuse poolest. Mälestusnumbris leiab tõlkeid, esseid, aga ka ilukirjanduslikke kirjutisi Mesopotaamiast, antiigist, keskajast, moodsast ajast Marju Lepajõe kolleegidelt ja sõpradelt. 

Tuleb nõustuda esitlustel kõlama jäänud Vikerkaare erinumbri koostaja Kaarina Reinu ütlusega, et tegu on küll mälestuskogumikuga, aga samas näitab see ka, et kõik kestab edasi. Esitluste lõpetuseks jagas kirjastuse Ilmamaa direktor Mart Jagomägi Marju Lepajõe 3. aprilli 2019 ettekande põhjal valminud essee „Miks ei ole Platoni „Politeiat“ seni eesti keelde tõlgitud?“ nummerdatud eksemplare.

Ilmutatud täius

Marju Lepajõe rõhutas ikka, et usuisa Martin Lutherile, aga tegelikult ka talle endale oli teoloogia kõrval väga oluline roll muusikal. Ametlikule osale panigi punkti Tartu Jaani kirikus toimunud mälestuskontsert „Valgust valgub“, kus esines ansambel Eesti Keeled koosseisus Tuule Kann, Ella Maidre, Mari Jürjens, Riho Sibul, Jaak Sooäär ja Ain Agan.

Kontserdi eel pidas mälestuspalve (orelil Kaisa Kuslapuu) ja meenutas Marju Lepajõed tema õpilane praost Ants Tooming. Ta ütles, et Marju Lepajõe suutis sõnadesse panna aastasadade pikkuse vaimutöö tulemusi, aga ka kedagi solvamata kätte näidata rumaluse.

Lõpetan mälestuspäeva kirjeldamise Ants Toominga meenutusega 2019. aasta 21. juunist: „Toimus juubelilaulupeo avajumalateenistus Tartu toomkiriku varemetes. Oli tunne, et minevik, olevik, tulevik segunesid. Sellest said osa need, kes seal viibisid.

Ühel hetkel, kui paik oli rahvast tühjenenud, istus seal ikka veel äraseletamatu pilguga, õnne täis jumalalaps Marju Lepajõe, kes oli pilgu üles heitnud. Toomkiriku kohal oli halo. Haruldane nähtus. Marju oleks justkui kätte saanud selle, mida ta otsis, mida ta hing igatses. Issand hoidis teda sel hetkel ja kahe nädala pärast jõudis ta sellesse täiusesse, mida toomkiriku kohal meile ilmutati.“

Kätlin Liimets