Kool ja kirik

Alanud nädal on toonud endaga kaasa mitu olulist muudatust, mis ühel või teiselt moel mõjutab meie igaühe elu. Kuna enamiku töötavate inimeste puhkused saavad läbi lõikuskuu viimaste päevadega, ei kurvasta ilmselt paljud selle üle, kui lõunamaiselt kõrged õhutemperatuurid on tänaseks vahetunud meile harjumuspärasemaga. 

Homme, 1. septembril alustab Eesti üldhariduskoolides uut õppeaastat üle 150 000 õpilase. Uue õppeaasta puhul avab oma uksed ka kaksteist kristlikku haridusasutust, kus asub tarkust taga nõudma üle 2600 õpilase. See igal aastal korduv sündmus ei puuduta mitte üksnes peresid, kus keegi alustab või jätkab oma haridusteed, vaid sellega seoses muutub ka kogu elukorraldus ja tänavapilt. 

Algava mihklikuu künnisel võib küsida, kui paljud koolid alustavad kristlike erakoolide kõrval oma uut õppeaastat aktusega kirikus või kuivõrd kajastub kohaliku kiriku ja koguduse roll kooli tähtpäevade ja õppekava protsessis. Küllap on selles valdkonnas tuua häid koostöönäiteid rohkemast kui paarist Eesti piirkonnast, aga kõigi nende puhul on ilmselt märksõnaks avatus ja koostöötahe, kuna tegutsetakse samas kogukonnas ja samade inimeste keskel.

Koguduste poolt peaks mõtlema sellele, kuidas ka ise luua esimene kontakt kohaliku kooliga, alustades kasvõi sellest, et kutsuda kirikusse kooli minevad koguduseliikmete lapsed ja nende vanemad, et paluda lastele algavaks kooliaastaks Jumala õnnistust. Kui Kuressaares loodi esimene erakool, sai selle nimeks Luce kool, mis on saanud oma nime omaaegse Püha pastori, arsti, koolide inspektori ja tänase maakonnahaigla asutaja JohannWilhem Ludwig von Lucejärgi.Tänavu põhikooliks kasvanud haridusasutus peab oluliseks pidada oma kooliga seotud pidulikumad aktused naabruses asuvas Laurentiuse kirikus. Mitmete teiste linna koolide jaoks on kirikus temaatiliste tundide või kontsertide pidamine loomulik õppeaasta osa. Kohaliku koguduse jaoks peaks olema oluline, et piirkonna lastel ja nende vanematel kujuneks harjumus kirikus käia nii enda kui laste elu ja kooliga seotud sündmuste puhul.

Nii nagu mitmed muud eluvaldkonnad on ka hariduse andmine saanud alguse kirikus. Hando Runnelilt pärinevad tuntud värsiread „Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust …“.

1521 võttis Liivimaale vaimulike ettevalmistamiseks ladinakooli asutamise teema prelaatidepäeval Raunas ja seejärel ka 1522. aastal meespäeval Haapsalus üles kohalikust vasalliperekonnast pärinev reformimeelne piiskop Johannes IV Kievel. Teda toetasid nii vasallkonnad kui linnad. Kooli asukohaks pidi saama kas Vana-Pärnu või Kuressaare. Kievel leidis isegi sobiva õppejõu, kelleks osutus Rostocki humanist Egbert Harlem. 1522 saabus too olude ja tingimustega tutvuma. Kooli ülesandeks oli valmistada mittesaksa vaeste linnakodanike ja talupoegade lapsi ette vaimulikuks ametiks. 

Täpselt 500 aastat tagasi viibis piiskopi poolt kutsutud tulevase kooli õppejõud, Rostockist pärinev humanist Egbert Harlem Saaremaal, et tutvuda kohalike olude ja kooli asutamise võimalustega. Ilmselt olid muljed positiivsed ja Harlem oli valmis loodavasse kooli tööle tulema, aga enne hakkasid kohalikke olusid mõjutama reformatsiooni sündmused. 

Tänavu alustab 76. õppeaastat Eesti vanim pidevalt tegutsenud erakõrgkool ehk EELK Usuteaduse Instituut, mille ülesandeks on valmistada ette vaimulikke ja töötegijaid kogudustele ja töötegijaid teoloogilist, kultuuriloo ja ühiskonnateaduste alast kvalifikatsiooni eeldavatele ametikohtadele. 

Kiriku, koguduste, aga ka iga kirikuliikme üheks eesmärgiks peaks olema see, et meie enda toetatud kõrgkoolis ei oleks mitte ainult piisaval arvul üliõpilasi, vaid et õppuritel oleks kutsumus suunduda teenima sinna, kus neid kõige enam vajatakse. EELK kodulehe andmetel on hetkel kirikus vakantseid kogudusi vähemalt 12. Palugem Issandat, et tema ise kutsuks töötegijaid oma viinamäele ja et see võiks alata meie koguduste ja koolide koostööst.

 

 

 

 

Anti Toplaan,

assessor