Kristiina Jõgi: vaimulikult eeldatakse, et ta teab ja oskab kõike

Kui Kristiina Jõgi 50 aastat tagasi Tallinnas sündis, ei teadnud tema vanemad arvata, et kord hakkavad tütre sünnipäeval, 20. augustil üle Eesti lipud lehvima. Ei võinud nad toona ju teada, et Eesti taas vabaks saab ja et seda sündmust just Kristiina sünnipäeval tähistama hakatakse. Nii see aga on – 20. augustil saab Vigala Maarja koguduse õpetaja Kristiina Jõgi 50-aastaseks ja nii Kivi-Vigala küla kui kogu Eesti on sel päeval lipuehtes. 

Enge jõe maalilisele kaldale rajatud Vigala kiriku juurde jõudes leian vaimuliku murutraktoriga niitmas. „Mis siin imestada, keegi peab ju tegema,“ ei jaga Kristiina Jõgi ajakirjaniku üllatust. Töö tegemist pole ta kunagi kartnud ja ikka on lähtunud põhimõttest, et mis vaja, seda tuleb teha ning kui vähegi võimalik, siis teistele lootmise asemel ise käed külge pannes. Päev varem näiteks oli ta tegev kogudusemaja kanalisatsioonitorude puhastamisega. Need olid ühtäkki umbes ja et kedagi polnud kutsuda, siis ei pidanud naine paljuks mure ise ära lahendada. „Sain õnneks hakkama, kuigi käed on sinikaid täis,“ jagab ta rahulolu tehtust, aga samuti tähelepanekut, et koitnud on uus aeg, mil järjest vähem on neid, kes aitüma eest kiriku juurde appi tuleks: „Kes tööraha küsimata tuleks lihtsalt soovist midagi Jumalale anda.“ 

Kümme meetrit sinimustvalget

1933. aastal nimetati Vigala Maarja kiriku torn Vabadussõja ausambaks. Lisaks eesti talupoja ja sõduri massiivsele kujule on torni välisküljel Vabadussõja rist ja graveeritud nende kihelkonna inimeste nimed, kes Eesti vabaduse eest elu andnud. Lipupäevadel, ka 20. augustil ehitakse torn 10 meetrit pika sinimustvalge lipuga. „Lipp kingiti koguduse 600. aastapäevaks 1939. aastal. Ajalooline lipp on küll hävinud, see on koopia,“ jutustab Kristiina kirikusse sisenedes. Saan kuulda, et lisaks hiigelmõõdus lipule kingiti kogudusele toona veel pikk, välisuksest altarini ulatuv põrandavaip ja valgete kirikutekstiilide komplekt.

„Kirikutekstiilid on meil uhked, muinsuskaitse alla kuuluvad, aga paratamatult vananevad ja vajavad uute vastu väljavahetamist. Punased on lausa 1890ndatest, mustad 1904. aastast, rohelised 1936. aastast ja valged 1939. aastast,“ räägib õpetaja. Käsitöölembesena nägi ta Vigalasse 19 aastat tagasi vaimulikuks tulles võimalust panustada ja nii on tema näputööna valminud rahvuslikes motiivides rohelised ja valged tekstiilid. 

„Võiks rohkemgi teha, aga lihtsalt pole aega. Võiksin kogu aeg käsitööd teha, aga minult nõutakse millegipärast igasugu muud tegevust,“ muigab Kristiina.

Kirikus ekskursiooni tehes viitab ta murekohtadele ja selgitab, mida ehitustehniliselt oleks vaja vea õgvendamiseks teha. „Eks see puit mäda ole, egas värv muidu lahti lööks,“ nendib ta asjatundlikult kiriku põrandalaudadele ning viltu vajunud orelirõdule viidates. 

Et vaimuliku amet ei tähenda vaid vaimulike asjadega tegelemist, sellest sai Kristiina maakoguduses ruttu aru. „Vaimulikult eeldatakse, et ta teab kõike ja oskab kõike. Et orienteerub kõiges,“ märgib Jõgi, lisades, et vaid väike osa tema tööst on vaimuliku sisuga, kuna valdav osa on kõige avaramas mõttes majapidamisega seotud. 

Mitmekordne kutsumine

Kui see ei ole jumalik kutsumine, siis mis see on, tahaks küsida Kristiina lugu kuuldes. 

Oleme vahepeal jõudnud kiriku juurest selle lähistel asuvasse kirikumajja. Pastoraadiks, kus asub ka koguduse kantselei ning käiakse pärast teenistust kirikukohvil, on kohendatud vana apteegimaja. Ajaloolises pastoraadis, mis nõukogude ajal koguduselt ära võeti ja haiglaks muudeti, asub nüüd hooldekodu. 

Meid on hääleka tervitusega vastu võtnud õpetaja neli madalakasvulist lemmikut – kaks taksi ja kaks korgi tõugu koerakest ei jäta rõõmu perenaise saabumisest vaka alla, vaid kuulutavad seda rõõmsa klähvimisega. Ka kaks hiirekuningat on nõus ennast külalisele esitlema, teine neist 18aastane auväärsesse ikka jõudnud vanaproua, koguduse endise õpetaja Kaido Soomi kassi järeltulija. Tere tulemast ütleb samuti Kristiina ema Juta Jõgi, kes on katnud maitsvate enda valmistatud küpsetistega kohvilaua. 

„Olin 22aastane, kui 23. detsembri öösel üles ärkasin ja teadsin järsku üliselgelt, et lähen kirikusse ja lasen ennast ristida ning leeritada. Kusjuures ma ei olnud selle peale üldse varem mõelnud. Teadmine oli väga selge, lihtsalt, et seda tuleb teha. Seal ei tekkinud kahepidist mõtlemist. Nii ma siis läksingi kohe jaanuarikuus Nõmme Rahus leeri,“ jutustab Kristiina enda lugu. 

Salapära osas ei jää alla teinegi seik ajast, mil Kristiinast oli saanud usin Nõmme koguduse kirikunoor, kes Harku tänava palvela piiblitundidest inspiratsiooni saades läbis usuteaduse instituudi aastase pedagoogilise kursuse. Lihtsalt enda rõõmuks, mitte soovist minna uute teadmistega kooli tööle.

„Elasin Pääskülas ja käisin tihti Nõmmele jalgsi. Ükskord kirikusse minnes oli mul järsku selge, et tuleb minna teoloogiat õppima ja saada kirikuõpetajaks,“ räägib Kristiina oma nn teisest kutsumisest. 

Naisele liiga raske amet

Et instituudi teoloogiaõpinguteks oli vajalik vaimuliku soovitus, läks Kristiina Nõmme Rahu õpetaja Voldemar Ilja jutule, kes noore naise plaani maha laitis: „Ta ütles, et see on naisele liiga raske amet ja et mehele ka ei saa. Küsis, kas oleksin valmis vallaliseks jääma. Ei osanud midagi kosta. Aga teadsin, et mulle on ülesanne antud, taganemisteed ei ole.“ 

Meeles on Kristiinal ka lõbus moment sisseastumise vestluselt: „Anti mõista, et Tallinna kogudusse vaimulikuks jõuda pole mõeldav. Seega peab rohkem mõtlema maapiirkonna koguduse peale, vähemalt 100 kilomeetrit Tallinnast. Nii läks: Vigala ongi 100 km Tallinnast. Peep Audova küsis seepeale, kas ma lehma lüpsta ikka oskan.“ Lehma ei osanud ta siis ega oska ka praegu lüpsta. Seda oskust pole siiani ka vaja olnud. 

Mingit nn naisküsimust oma õpingute ning tööle siirdumise ajast Kristiina ei mäleta. Naisi oli toona vaimuliku ametis küll vähe, aga sooküsimus kutsesobivuse osas kõneks ei tulnud ja mingi probleemina seda ei sõnastatud. „Ei tundnud naisena ennast halvasti. Ei kujutanud sellist võimalust ettegi,“ toonitab Jõgi, lisades, et negatiivset suhtumist on ta kogenud hiljem mõne ametivenna poolt. 

Preestriordinatsiooni eel kogudust valides jäi Kristiina Vigala juurde, sest siitkandist on tema emapoolsed juured. „Isa poolt olen Valgamaalt pärit, aga Lõuna-Eestis olin nii vähe käinud, et palju kodusem tundus lame Raplamaa,“ jutustab ta. 

Kristiina ennast linnas elama ei kujuta: „Olen elanud. Puuduvad illusioonid. Jääb imestada, miks mõned Tallinnas elada tahavad. Maal on elu lihtsam. Kõik teavad kõiki. Siin sa oled keegi, ei ole anonüümne.“

Justkui narkootikum – tahaks aina uuesti

See on eduelamus, mis Kristiina käsitöö tegemise juurde on viinud ja sellel kursil teda siiani hoiab. Justkui narkootikum, mis kuuldavasti tarbija enda mõju all hoiab, võiks tema sõnul hinnata ka käsitöö rolli oma elus. 

Ei möödu päeva, mil Kristiina ennast näputööle ei pühendaks. „See on mu inimõigus. Minu viis ennast tasakaalus hoida ja teostada,“ naerab ta ja lisab: „Eks käsitöö tegemisel ole kaks poolt. Halb pool on see, et millekski muuks väga aega ei jagu. Ei jagu nende tegevuste jaoks, mida teevad inimesed, kes käsitööga ei tegele. Mõnigi asi kodus jääb tagaplaanile. Näputöö võtab ju ilmatuma aja.“ 

Hetkel on tal käsil Haapsalu sall vennatütrele. Enamiku asju oma loomingust ongi ta ära kinkinud. Kahju ei ole. Parim tasu on see, kui tehtu hästi välja tuleb. „Asja valmis saanud, on mul kerge temast lahti lasta. Tahaks kogu aeg midagi uut teha.“ 

„Käeline tegevus ja mõtlemine käivad koos. Kui minu teha oleks, siis lisaks kooliprogrammi tööõpetuse tunde juurde. Et käsi oskaks midagi teha, see on oluline. Ja muusika tunni ka. Tõstaksin ausse käelise tegevuse ja muusika. Need aitavad inimest.“

Alalhoidlikkus kannab

„Miks ma peaksin minema uude kohta, uute probleemide juurde? Parem olen kohas, mille mured on ajaga tuttavaks saanud. Mul puuduvad illusioonid, nagu oleks mõni piirkond ilma kitsaskohtadeta. Nii võib paista algul. Mis pealtnäha klants, võib peita endas mõndagi ebameeldivat,“ vastab Kristiina küsimusele, kas vahel on mõte ka töö- ja elukohta vahetada. 

Ennast alalhoidlikuks inimeseks pidav Kristiina ei nimeta ennast katsetajaks või avastajaks. Talle on omane hillitsetud olek, ajaga tekkinud kogemustest lähtumine. Tormamine tundub rumal, energiat ja ressursse raiskav. 

Enda laadimiseks Kristiina kodust lahkuma ei pea. „Parim puhkus on kodus. Oma loomadega, käsitööd tehes. Natuke ringi liikuda, maailma näha on tore, aga õhtuks on hea koju jõuda,“ räägib ta. 

Liina Raudvassar

Kristiina Jõgi

Sündinud 20. augustil 1972 Tallinnas

1993. aastal lõpetas Viljandi kultuurikolledži raamatukogunduse erialal

1999–2003 õppis usuteaduse instituudis ja pastoraalseminaris

25. novembril 2002 ordineeriti diakoniks

10. augustil 2004. aastal ordineeriti õpetajaks

2002–2003 oli Nõmme Rahu koguduse diakon

2003–2004 oli Vigala Maarja koguduse diakon

2004. aastast on Vigala Maarja koguduse õpetaja

2018. aastast on Pärnu-Jakobi koguduse hooldajaõpetaja

Pildigalerii: