Kurba südant rõõmusta, oma lapsi õnnista …

Sellest, et Nõukogude Liit oli alustanud sõda Afganistanis, sain kord teada Ukrainas keset ööd. Meid oli äratatud ja rivvi kamandatud. Seisin koos suure hulga eri rahvusest sõduritega püstoliga vehkiva purjus ohvitseri ees. Meie silmis oli suur uni. Tema silmades säras metsik kirg. Ta teatas sõja algusest ja ütles, et peagi läheme sinna ka meie ning lisas, et kui seal peaks keegi talle pisutki vastu hakkama, laseb ta sellise nagu koera maha. 

Pole ime, et sel ööl und enam ei tulnud. Peavalu tuli. Mõne päeva pärast olin oma kestva peavaluga Lvivi suures sõjaväehaiglas. Seal peavalu kadus. Kadus ühel õhtul, kui püüdsin meelde tuletada palve, mille mu usklik vanaema oli mulle õpetanud siis, kui olin vist nelja-aastane. Läks pisut aega, aga meelde see tuli:

Väsind olen, hingata tahan 

ma ja uinuda,

Taevaisa, hoia Sa mind 

nüüd oma armuga.

Olen täna paha teinud,

 eksituse tee peal käinud,

anna andeks armuga, et 

võiks rahus puhata.

Kõik, kes sugulased mul,

 olgu Sinu varju all,

kurba südant rõõmusta, 

oma lapsi õnnista.

Peavalu kadus ja tuli sügav uni. Olin Jumala armastuse hõlmas. Seal, Lvivi sõjaväehaiglas, juhatati mind kokku noormehega, kes oli saanud ülesandeks plaatida operatsioonisaalide seinad. Olime kord õppinud samas koolis, tema geodeesiat, mina ehitust, aga sõpradeks saime Ukrainas. Tal oli Uus Testament ja head kristlikku kirjandust. Sain sellest oma hea osa ning kui operatsioonisaalid plaaditud ja mind enne mulle määratud aega koju saadeti, sõitsin Eestisse teadmisega, et tahan saada vaimulikuks. 

Kui Kuressaare vaimulikule Joel Luhametsale oma soovist, Jumalale antud lubadusest rääkisin, arvas ta, et peaksin alustama leerikoolist ja ristimisest. Alustasin ja mõne aasta pärast sain ka vaimulikuks. Sellest saab peagi 40 aastat.

Umbes kuu aega tagasi tabas mind üllatus. Olin kirikus asjatult oodanud kedagi, kelle pärast sinna läksin. Tema ei tulnud. Tuli kaks kunstnikku. Üks nendest oli ukrainlane. Sündinud ja elanud Lvivi linnas. Rääkisin talle loo sellest, kuidas ma selle linna suures sõjaväehaiglas Jumala leidsin ja talle tõotasin, et saan vaimulikuks. Ta küsis, kas ma tean, mis oli seal enne, kui see haigla sinna ehitati. Ma ei teadnud. Vastus jahmatas mind ja hakkasin mõistma, miks sellises kohas keset sügavat nõukogude aega minusugusele usukaugele sellised mõtted pähe pugesid. Selles kohas oli suur klooster ja haigla peahoone kohas oli kord olnud kloostri kirik.

Mu vanaema õpetas mulle kord õhtupalve. Ukrainas tulid selle sõnad mulle meelde ja tasapisi juhatas hea Jumal ühe ehitajaks õppinu kirikutesse, mis vajasid remonte, ja inimeste juurde, kes vajasid vaimulikku. Ja nüüd juhatas Jumal mu juurde ühe ukrainlase, kes tuli mulle ütlema, et oma elu parima otsuse tegin ma paigas, kus oli kord pühakoda.

Viimased aastad on peamiselt ukrainlased olnud need, kes on restaureerinud Tallinna Jaani kiriku suuri aknaid – viinud lagunenud raamid töökotta ja toonud Dolores Hoffmanni ja tema abilise poolt loodud vitraažidega restaureeritud aknad tagasi. Üks palvekoda on saanud aina kaunimaks, vaiksemaks, soojemaks.

Eile oli leinapäev. Juunijubeduse meenutamise päev. See, mida tegi Stalini juhitud riik kord Eestis ja paljudes teistes paikades, sarnaneb sellega, mida teeb Putini juhitud riik täna Ukrainas. Tõsi, tookord ei pommitatud kogu Tallinna. Nüüd pühitakse linnad ja külad maa pealt ja tapetakse kõik, kes ette jäävad. Selle aasta juunijubedused on suuremad kui neljakümnendate märtsi- ja juunijubedused. 

See kõik on täna meist veel väga kaugel. Tundub, et paljud hakkavad harjuma. Kui iga päev on kuuldud ja nähtud õõvastavaid uudiseid, võib tasapisi tuimaks muutuda. Kristlastena ei tohiks me tuimaks muutuda. Peaksime säilitama tundlikkuse. Peaksime lakkamata palvetama. Uudiseid võiks vaadata, kuulata, lugeda iga päev ajaliselt just nii palju või pisut vähem, kui teeme palveid selle kõige pärast. 

Kui me ei palveta, siis kivistub meie süda ja me muutume hirmunud ahnitsejateks või hullunud sõltlasteks. Osa meist muutub küüditajateks või sõdijateks. Kakleme oma ligimestega, röövime hingerahu, sunnime oma külmusega, süüdistamistega oma lähedased otsima erinevaid võimalusi olla võimalikult palju eemal kodust, mis peaks olema rahu ja armastuse paik, ning muutume aina osavamaks enda tegude ja tegematajätmiste õigustamisel. 

Heljo Mänd on kord kirjutanud:

Otsekui kuristikus tõuseb 

palve me suule.

Me käed pole veel ristis, kui 

Jumal juba meid kuuleb.

Meie jõuetust, meie hinge-

kitsikust vaatab, 

kuidas me ümber mehkel-

dab, lipitseb saatan.

Kuidas ta vormib meist 

silmakirjateenrid, 

käime elulaval kergelt nagu 

mannekeenid.

Mähitud valede rüüsse, 

kõnnime elulaval sügavasse 

süüsse.

Meie jalga pitsitab ahnuse 

alp king.

Jumal, anna meile tagasi 

                  meie endine hing!

 

 

 

 

Jaan Tammsalu,

kolumnist