Vaimulikke peegeldusi koraalimaratonilt 

Laulge Issandale, kiitke Tema nime, kuulutage päevast päeva Tema päästet! Need Vana Testamendi 96. psalmi sõnad on graveeritud Viljandi Jaani kiriku keskmisele kroonlühtrile, mis restaureerituna pühitseti 15. mail piiskop Tiit Salumäe poolt koraalimaratoni pidulikul lõpumissal. 

14.–15. mail Viljandi Jaani kirikus toimunud koraalimaraton, millega tähistasime selle viie ja poole sajandi vanuse pühakoja väärikat juubelit, on tänaseks saanud ajalooks. Kolmkümmend kuus tundi katkematut kirikulaulu, Jumala tänamist ja ülistamist, tema poole palves ja usus, meeleparanduses ja lootuses pöördumist ei jätnud kindlasti puudutamata kedagi, kes sellest Vaimust ja väest kantud sündmusest osa said. Olen väljendanud mõtet, et nii nagu iga kristlane võiks kordki elus osaleda palverännakul, võiks iga luterlane vähemalt ühe korra osa võtta koraalimaratonist.

Kuigi tänavune koraalimaraton ei olnud Eestis esmakordne algatus, vaid pigem traditsiooni jätkamine (varasemad toimusid 2002. aastal Viljandis ning 2011. ja 2017. aastal Haapsalus), on iga koraalimaraton pisut oma korraldajate ja selle ajastu nägu, milles ta parasjagu aset leiab. Tunnustan ja tänan südamest Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia õppejõude Marko Mäge ja Jorma Sarve, tänu kelle innule, motivatsioonile ja pühendumisele seekordne koraalimaraton toimuda sai.

Jätan siinkohal kõrvale koraalimaratoni korralduslikud ja logistilised (nelisada kaheksakümmend neli koraali oli neljasaja muusiku vahel ära jagatud nii, et kõik kokku moodustas katkematu terviku), misjonaarsed (paljud muusikud, eriti noorema põlvkonna omad, ei satu tõenäoliselt kuigi sageli kirikusse, rääkimata lauluraamatu lehitsemisest või koraalide laulmisest) ja muusikalised (erinevad kooslused, ansamblid, seaded ja stiilid) aspektid, mis ühtekokku tegid sellest sündmusest ainulaadse ja nauditava terviku, ning jagan lugejaga mõnd isiklikku vaimulikku äratundmist, mida koraalimaraton mulle pakkus.

Esmalt, kirikulaul on kaasa laulmiseks, mitte kuulamiseks, nautimiseks ja imetlemiseks. Ta on sõna otseses mõttes kiriku laul. Tõepoolest, mõned koraalid kõlasid maratonil nii põnevas ja uudses seades, et kirikulised jäid esituse võlust lummatuna neid kuulama kui kontserti. Ent südames kaasa helisema ja kokku kõlama hakkasid koraalid ikka alles siis, kui raamatu avasin ja neid kaasa laulsin – tundsin juba mõne salmi järel, kuidas koraal saab osaks minust või täpsemalt – mina saan üheks laulva, palvetava ja Jumalat kiitva kogudusega, mis ületab aja ja ruumi piirid.

Laul on laulmiseks – nii lihtne see ongi. Meie, kes me oleme nii harjunud kõike kõrvalt vaatama, hindama, nautima ja arvustama, peame seda endale ikka ja jälle meelde tuletama. Tee on käimiseks, elu on elamiseks, arm on armastamiseks. Nii nagu kristlus on midagi väga praktilist ja igapäevast, on seda ka vaimulikku teekonda saatev koguduselaul.

Teiseks oli mulle uudne kogemus laulda lauluraamatust laule järjest, ühtki vahele jätmata. Tavaliselt valin jumalateenistusteks laule kirikuaasta, pühapäeva teema, lauldavuse ja küllap paljuski ka isikliku maitse kohaselt. Nüüd aga avastasin, kuidas nii mõnigi koraal, mida ma väga harva või üldse mitte kogudusega koos laulan, peidab endas ilusat ja sügavat sõnumit või kõnekat ja ilmekat muusikalist joonist. Nii mõnigi pärl hakkas sellisel viisil järjest lauldes särama! 

Küllap käib seegi äratundmine kogu elu kohta – me tahaksime sealt tükikesi oma maitse kohaselt välja noppida, valides seda, mis meeldib ja pilku püüab, ning libisedes üle sellest, mis tundub igav, harjumatu, ebavajalik või arusaamatu. Ometi ei saa me ühtki lõiku oma teekonnast vahele jätta, iga päev, hetk ja eluetapp on kordumatu, ainulaadne ja hinnaline. 

Andku Jumal meile tarkust käia oma teed sammhaaval astudes. Seda soovin meile kõigile eriti nüüd, kui oleme astunud nelipühadest kirikuaasta teise poolde, „rohelisse aega“ (kirikutekstiilid on pühadeta perioodil rohelist värvi) – kasvamise, küpsemise ja viljakandmise aega. 

 

 

 

 

Marko Tiitus,

assessor