Kõva kui kivi ja soe kui päike
/ Autor: Merje Talvik / Rubriik: Portreelood / Number: 20. veebruar 2008 Nr 8/9 /
Eesti vanim tegevskulptor Endel Eduard Taniloo tähistas hiljuti oma 85. sünnipäeva autobiograafilise näitusega Tartus, kus esindatud vaid killuke tema loometööst; kokku kuulub kunstniku pagasisse 42 näitust ja ligi 1000 tööd.
Eesti Vabariigist vaid viis aastat noorema Endel Taniloo loomingu seast leiab vana traditsioonilist kunsti, aga ka uut – postmodernistlikke autobiograafilisi installatsioone.
Tähtvere servas Jakobi mäel asub Tanilool kahest toast koosnev isiklik kortermuuseum. Maja on ehitanud baltisaksa nimekas kunstnikedünastia von Kügelgenid 1811. aastal ja vanameistril on sellega väga pikad mälestused. Taniloo kolis perega Jakobi tn 35 majja elama 1939. aastal, olles 16aastane. Sealt on pärit tema viimased lapsepõlvemälestused ning tegemist on rasketel aegadel kõige igatsetuma paigaga ilmas.
Kodumuuseumis võib näha tislerist isa kõrval poisikesepõlves nikerdatud karukujukesi, mis olid suurkunstniku esimesteks taiesteks ja hiljem «sisseastumiseksamiks» Pallasesse ning ehivad tema riiulit aulikul kombel tänagi.
«Tahusin need lepapuust loomakesed 14aastaselt. Pärast Tartu Õpetajate Seminari lõpetamist 1943. aastal läksin nende karudega professsor Anton Starkopfi jutule ja küsisin, kas mul tasub tulla Pallasesse skulptuuri õppima. Starkopf andis mulle kirjaliku soovituse ja nii saingi kooli sisse.»
Jumala ja Starkopfi abiga
Kahjuks jäi õppetöö Pallases vaid aastapikkuseks – 1944 tuli kodunt lahkuda ja sõjavangina ette võtta sundteekond kaheks aastaks Siberisse.
«14. septembril hakkasime loomavagunis suveriietega Siberi poole sõitma, kohale jõudes sattusime 30kraadisesse külma. Ime, et me ellu jäime. Ainult Jumala abiga jäi hing sisse,» peab mees end imekombel pääsenuks.
«Joogivett anti haruharva, kord päevas kausike suppi. Läbi avause püüdsime kilukarpidega raudtee äärest lund ja sulatasime vagunipunkri ahju peal. Meid oli 40 meest ühes loomavagunis. Külmaga võideldes põletasime punkriahjus ära narid ning magasime kõik neljakümnekesi põrandal õleprahis. Vagunites olid seespool diagonaalsed talad, mille külge olid kinnitatud lauad. Need talad põletasime ka kõik ära, ei tea, kuidas see vagun üldse koos püsis… Aga Novosibirskisse me jõudsime.
Seal vagunis tuli ühtelugu ema salm meelde: Ära kaeba nutuvingul, koorma raskust eluteel, saatustiivad olgu pingul, Jumal taevas elab veel.»
Pärast raskeid katsumusi Siberis õnnestus 1946. aastal koju naastes noormehel taas õppima minna. Prof Starkopf juhatas nüüd Tartu Riiklikku Kunstiinstituuti ning sinna võttis suuna ka Taniloo.
Kuigi Starkopf vana õpilase rõõmuga kooli vastu võttis ning hiljem esitas ka avalduse eeskujuliku üliõpilase vabastamiseks sunnitööst, ei vaadanud noor kunstnik sellele kergekäeliselt, vastupidi, ta suhtus õppimisse väga tõsiselt ja tänutundega. «Ma ei tahtnud ühestki tunnist puududa. Arvan, et mõni õppeaasta läkski nii, et ühtegi tundi ei puudunud. Õppimine oli mulle väga oluline,» mäletab Taniloo ja peab kunstiannet justkui Jumala poolt antud missiooniks. «Ma pidin end sel alal teostama ja oma annet ka teistega jagama.»
Viljakandvatest okstest
Viljaka töö tulemusena sisaldab kujuri kollektsioon ligi 1000 tööd, neist vähemalt 200 on kodumuuseumis. «Kunstiteadlane Harri Liivrand ütles, et olen loonud iseendale monumendi muuseumi näol,» naerab vitaalne vanahärra, kel käsil veel praegugi kaks taiest – Juhan Peegli skulptuurportree ning mälestuskivi Jaan Eilartile.
Viimane suurem tehtud töö on president Arnold Rüütli pronksbüst, mis presidendi kantselei tellimusel Kadriorgu presidendilossi aeda paigutatakse.
«See pole mitte seotud inimese surmaga, vaid tema olekuga presidendi ametipostil. See on mälestusmärk talle,» täpsustab Taniloo, rääkides kauaaegse hea tuttava portreest, mida sai näha jaanuarikuus kunstniku autobiograafilisel ja Eesti Vabariigi juubelile pühendatud näitusel.
Oma töid ei tee skulptor möödaminnes, vaid ikka hinge ja südamega. Esitledes oma paarisadat tööd, mis tehtud läbi seitsme aastakümne, on Tanilool igaühe juurde neist rääkida jutuke valmimis- või tekkeloost. Ja tõesti, iga lugu on niivõrd värvikas ja haarav, et seda lihtsalt peab teadma.
Elu kummalised vormid
Näiteks praegu Luunjas seisev hobuse skulptuur valmis Tartu kesklinnas Vanemuise tänavas Kunstnike Majas. Selleks tellis kujur kohale elusa hobuse, et taies võimalikult tõetruu välja kukuks. Paraku ei osutunud hobune väga eeskujulikuks modelliks ning janti oli palju.
Taniloo eelistabki tööd teha modellide, mitte fotode järgi. Kord tellinud üks USA proua meistrilt skulptuurportree ning saatnud oma pildid. Kui proua siis kujule järele oli sõitnud, kohkus skulptor esiti ära ja arvas, et töö tuleb uuesti teha, sest proua oli kümmekond aastat vanem, kui portree ette nägi. Tellija oli aga tehtuga väga rahul.
Skulptori isiklik portreekogu on sündinud siiski peaasjalikult modellide poseerimisel, ning kujude ilmekatest silmavaadetest tundub, et kujur ei vormi mitte üksnes väliseid jooni, vaid püüab kujusse panna ka hinge. Ja hinge saab anda ka näiteks kivile või puutükile. Aastaid on Endel Taniloo käinud korjamas huvitavaid kive ning Rutja rannas merest uhutud puutükke. «Võtan peitli ja vasara ning vaatan, mis välja tuleb,» räägib ta, osutades riiulile, kus vastu vaatamas paarkümmend salapäraste silmadega peosuurust kivipõrakat.
Nii valdabki kujur haruldast kunsti – anda külmale ja kõvale kivitükile hing.
Kodumuuseumis olevate skulptuuride, jooniste, kavandite ja installatsioonide juurde, vana, 19. sajandist pärit kahhelkividest ahju kõrvale seinale on kunstnik asetanud kaks isemoodi ikooni.
«Ikoonidel on ju all maal ja maali peal kunstiliselt kujundatud plekk, ning augud, kust näod ja käed paistavad. Nendel ikoonidel oli plekk alles, kuid maale polnud. Tegin puuduvad näod ja käed keraamilised ning monteerisin kokku. Arvan, et niimoodi pole veel keegi kunstiajaloos teinud,» naerab kunstnik, kes omanäolisi ikoone oma loomingus tavatult erilisteks peab.
Lugupidav ja tunnustav
Vanad esemed paeluvad skulptorit ning seetõttu leiab tema kogust rohkesti ajaloolise mäluga installatsioone, näiteks vana eriline püstvokk, restaureeritud Eesti Vabariigi vapp aastast 1935 või 19. sajandi kalastustarbed.
Paljud tööd on leidnud endale aga ka uue koha, nii asubki näiteks Pühajõe kiriku taastatud haruldane lühter nüüd Eesti Rahva Muuseumis ning tükkidest kokku pandud Kristuse kuju Kambja kirikus.
Samas pakuvad talle huvi uued väljakutsed kunstis, mis ka tema kogus kaasa räägivad. Samuti peetakse lugu tema kui tegevskulptori ekspertarvamusest. Taniloo on esitanud ideekavandi vabadussambast Tartu rahu maja kõrval olevale haljasalale.
Küsides meistrilt eelmisel aastal ulatuslikku poleemikat tekitanud Vabadussõja võidusamba kohta, on tema vastus väärikalt tunnustav. «Vabadussamba puhul ristimärgi kasutamine pole iseenesest midagi originaalset, risti sümboleid on vabadusmärkidel Eestis sadu. Originaalne on see materjal – klaas. Klaasist pole taolist märki tehtud, see võib valgustusega koos olla väga huvitav ja mõjukas.»
Ilmselt ongi vanahärra elujõulisuse saladuseks terve ja soe suhtumine ümbritsevasse. Ise tahab ta oma elu eest tänada eelkõige Jumalat: «Tema abiga jäin ma Siberis ellu. Ta aitab mind nüüdki tihtipeale, tunnen ikka tema toetust.»
Üht väärt mõtet tahaks aga Taniloo jagada teistegagi. «Meenutan endale tihti sõbra öeldud sõnu – inimlik headus on kõige suurem väärtus, see on nagu päike, mis soojendab kõiki inimesi su ümber.»
Merje Mänd
TEISED TEMAST
Urmas Taniloo (poeg), organist:
Isa on suur loodusearmastaja – looduses olles leiab ta alati endale tegemist. Teeb suvilas metsa all väikesi kiviraiumistöid, niidab heina või kujundab aeda. Ta näeb kunsti kõikjal, nii looduses, perekonnas kui linnapildis.
Ta on mees, kes peab oma sõna ja sellest kunagi ei tagane. Ta mõtleb enne küll põhjalikult järele, kuid kui sõna antud, peab ta seda alati.
Teda peetakse väga heaks õpetajaks – õpilased peavad teda meeles, käivad näitustel ja sünnipäevadel. Ta on ju 40 aasta jooksul Tartu Kunstikoolis üles kasvatanud terve põlvkonna.
Mulle on südamelähedane tema pisiplastika – punasest savist naisaktid. Inimfiguurid õnnestuvad tal ikka väga hästi.
Erinevalt õest Airikest ei ole mina kahjuks kunstis tema järglaseks saanud. Olen teinud kõigest ühe savikuju, mis ei tulnud paraku kuigi hästi välja.
Kuid ka muusika alal on ta mulle oma sõna ja nõuga abiks. Ta on isegi ju laulmist ja orkestreerimist õpetanud. Muusikalist kõrva tal on ja pille mängib ka, klaverit, akordionit ja suupilli.
Kindlasti on isa mulle suur autoriteet.
Kalle Mesila, Tartu Peetri koguduse õpetaja:
Endel ja Heljo Taniloo on meie koguduse liikmed alates 1953. aastast. Tihedam läbikäimine nendega on olnud 1989. aastast. Tegelikult kohtab neid Peetri kirikus tihti. Ja neid on alati rõõm näha, sest nendest kiirgab midagi head ja positiivset. Nende lihtsus, siirus ja südamlikkus, mis on vürtsitatud sageli mõnusa huumoriga, on kuidagi nakkav. Üsna mitmel korral on nad osa võtnud üle 75 aasta vanuseks saanutele kaetud sünnipäevalaudadest.
Vaieldamatult on Endel Taniloo meie väljapaistvamaid, andekamaid ja seejuures harukordsema loomepotentsiaaliga kunstnikke üldse. Aga koguduseliikmena rõhutaksin tema juures inimlikku soojust ja usaldust Jumala vastu. Ta ei väsi ütlemast: kõik see, mis ma olen ja et ma olen, olen ma tänu Jumalale – tema hoidmisele ja õnnistusele. Tema siirust arvestades ei ole see öeldud õpetajale meeleheaks. Kindel, et nii ta mõtleb, nii ta tunnetab. Annaks Jumal kõigile seda positiivset elutunnetust.
