Mõeldes Ukrainale

Venemaa agressioon ja sõda Ukrainas on meie meeled ja mõtted endasse haaranud. See ei tohiks küll meie mõistlikku elurütmi häirida ja samas ei tohiks me ka selle olukorraga harjuda ega kurjusega leppida. Igaüks meist peab olukorrale andma hinnangu ja siis tuleks omalt poolt võimaluse piires anda kõik, et ülekohus lõpeks ning kannatajad saaksid aidatud ja toetatud.

Venemaa ründas Ukrainat põhjendusega, et oli vaja Venemaa julgeolekut kindlustada. Et tuli anda löök ja alustada sõda, muidu oleks Ukraina või NATO rünnanud Venemaad.

Sellega seoses meenus mulle ühe mu tuttava jutustus ta enda elust. Ta oli nooruses sattunud kuritegelikule teele. Koolis käis raskesti kasvatatavate poiste erikoolis. 27 aasta vanusena oli ta vanglas viibinud juba seitse aastat ja kuulutatud retsidivistiks. Viimasest vangistusest vabanenuna kohtas ta tänaval kahte poissi, kes küsisid talt suitsu. Ta ütles, et andis kohe mõlemale rusikaga vastu hambaid paugu ära. Ta mõtles, et kunagi erikoolis sai pisikeste poiste turjal ratsutatud, nüüd on nad vast suuremaks kasvanud ja järsku tundsid ta ära. Igaks juhuks peksis suitsu küsinud poisid läbi, teadmata küll, kes nad tegelikult olid. Seda kõike rääkis ta kui loomulikku käitumist enda turvalisuse tagamisel. 

Nüüd juhtus retsidivisti teele ette jääma Ukraina. Sellist sõda ei osanud oodata ega ennustada ükski terve mõistusega inimene. Ukrainlaste jaoks on aga praegune olukord karm reaalsus. Sõda, pommid, surm, hukkunud ja haavatud inimesed, hävitatud kodud ja linnad, teadmatus tuleviku suhtes. Selle kõige tegevusetult pealt vaatamine tundub agressori toetamisena.

Praktiliselt igaüks meist küsib, mida saaks teha sõjakoleduste lõpetamiseks, hädasolijate eest hoolitsemiseks, pagulaste abistamiseks. Ka siis, kui iga abi ei tundu olevat kõige mõistlikum, väljendab see ikkagi südamesoojust ja abivalmidust. Kaastunne ja mõistmine on esimene asi, mida hättasattunud vajavad.

Loomulikult on neid pagulasi, kelle omaksed on hukkunud ja kodud Ukrainas hävinud. Nad peavad hakkama oma elu korraldama kodumaast kaugel. Suurem osa nendest pagulastest, kellega olen isiklikult kohtunud, igatsevad esimesel võimalusel kodumaale tagasi jõuda. Sellest olen teinud järelduse, et mu abi nendele peaks olema selline, mis ei põlista nende pagulasestaatust, vaid aitab neil kiiresti kodumaale jõuda, oma riiki ja kodu üles ehitama.

Rõhutatud on, et anda tuleks seda, mida küsitakse. Abivajajad teavad kõige paremini, millest on puudus ja millest tuleb abi. Kindlasti on ka asju, mida hädasolija ei oska küsida. Jeremija palvetas: „Tee mind terveks, Issand, siis ma saan terveks; aita mind, siis ma saan abi.“ Prohvet teadis, et tõelist aitab see abi, mis tuleb Jumalalt. Jumal aga sekkub meie ellu eelkõige oma sõna kaudu.

Kui Ukraina põgenikud pidid oma kodudest lahkuma, lõppesid Euroopas kõikjal otsa ukrainakeelsed piiblid. Märtsi alguseks olid need lõppenud ka Eesti Piibliseltsis. Nüüdseks on see olukord lahendatud. Trükist on tulnud ukrainakeelsed piiblid ja ka kõige klassikalisema kujundusega ukrainakeelsed piltidega piiblilood. Kuna varem on neid raamatuid välja antud toetusrahaga, siis praegused piiblilood on müügil tavalise raamatu hinnaga ja sellepärast mitte eriti odavad. 

Iga usklik inimene ja ka kogudused teavad, et igasuguse muu abi kõrval on suureks õnnistuseks see, kui saame põgenikele ja nende lastele ulatada  Jumala sõna, mida nad saavad lugeda oma emakeeles. Piibel muidugi ei ole imerelv, mis kõik mured lahendab. Kindlasti on see aga seeme, mis hinges idanema hakates kannab head vilja. Sealt tuleb jõud, millega saame ületada kõik eluraskused. Selle kaudu kasvab elu, mis ületab surma ja võidab ära kurja. Jeesus ütles kord ühele abipakkujale: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.“

Andku Jumal meile südant ja mõistust praeguses olukorras õigeks tegutsemiseks.

Õnnistusi soovides

 

 

 

 

Joel Luhamets,

piiskop