Kes on kes?

Lauamängus „Guess who?“ tuleb erinevate tunnuste alusel ära arvata vastasmängija poolt välja valitud näopilt. Võidab nutikam, kes valitu vähemate küsimustega ära arvab. Lõbus mäng, mis arendab tähelepanu, tunnuste märkamist. Looduses võib märkamine olla kriitilise tähtsusega. Kiskja püüab ennast ja oma plaane varjata, saakloom aga ohtu varakult avastada ja põgeneda. Saakloom tunneb hirmu, mis aktiveerib tema keha ellujäämiseks sobivaimaks tegevuseks. Kiskja on talle vaenlane. Saakloom kiskjale aga vaenlaseks pole – kiskja ei vihka saaklooma. Ka meie ei ähvarda kotletti ega vali vihasena toidupoes kaupa. Kiskja vaenlane on hoopis teine kiskja, kes ihkab sama saaki, ja liigikaaslane, kes ihkab tema territooriumi või haaremit.  

Inimestena eristame tunnuste alusel eeskätt omi ja võõraid. Omad on „meie“ ja võõrad on „nemad“. On palju erinevaid „meiesid“. Alustuseks perekond, grupp lähisuguluse alusel. Perekonnas realiseerub mõlema vanema soov saada järglaseid ja neid turvaliselt üles kasvatada. „Meie“ võib olla klubi, spordivõistkond, kogudus, konfessioon, rahvus jne. Kõigil on ühiseks omaduseks grupikuuluvuse tunnetus, taotletakse grupi säilimist ja edukust. 

Võõrad ehk „nemad“ ei pruugi olla „meie“ vastased ega vaenlased. Enamgi veel, juba Vana Testament õpetab võõraste suhtes heatahtlik ja hoolitsev olema, olid iisraellased ju ise olnud võõrasteks võõral maal. Võõras võib anda väärtuslikku informatsiooni, müüa ihaldusväärset kaupa. Võõras võib olla omadega võrreldes seksuaalselt ligitõmbavam, sest n-ö kaugemate geenidega isendiga on suurem tõenäosus saada elujõulisi järglasi, vältida inbriidingut. Tõsi, võõras võib tekitada ka võõristust. Võõraga võidakse tunda suhtlemisprobleeme ja kultuurikonflikti, ta võib levitada senitundmatuid nakkushaigusi. Võõra „omaks“ tunnistamine võtab aega. 

Ajalooliselt on veresugulus ja hõimlus olnud ühed tugevamad „meie“ identiteedi kinnitajad. Meelsasti ollakse mõne rohkearvulise ja eduka „meie“ liige, sest see tagab suurema tõenäosusega hüvesid, kogukonna toe ja seeläbi ellujäämise. Bioloogiliselt panustatakse niimoodi sarnaste geenikomplektide levikusse. Veri on paksem kui vesi. Täristatakse relvi, lehvitatakse lippe ja püstitatakse suuri ehitisi, et näidata oma grupi võimsust. Mõnes riigis käib võimu jagaminegi klannide, mitte parteide alusel. 

Ja vastupidi, vägivaldselt moodustatud grupid kipuvad lagunema. Ei tekkinud „meiet“ nimega nõukogude inimene, ei paista ka olevat suurt lootust Ukrainas „vene maailma“ kehtestada, hoopis vastupidi.

 Aastaid tagasi küsis Hispaanias mult üks seal töötav kiievlanna: „Kak tam u nas?“ Kohmetusin sellise „meie“ määratluse peale, ei teadnud ma ju elust Ukrainas suurt midagi. Kas ta pidas „meieks“ endiseid liiduvabariike või idapoolset Euroopat? 

Nüüd, kus Ukrainas veerevad sõjavankrid, tunnen tõesti, et ukrainlastega on tekkinud ühisosa. Toimuva ülekohtu ja ajaloolise mälu tõttu seob meid ühise vaenlase tunnetus. Vaenlane on keegi, kellel on minu suhtes kurjad kavatsused, mida ta püüab ellu viia. 

Kas ukrainlaste kõrgel kaitsetahtel võib olla ka bioloogiline taust? Oma territooriumi kaitse on kahtlematult looduses evinud nähtus ja seotud ellujäämiseks ning sigimiseks sobiliku keskkonna kindlustamisega. Samuti kaitsevad ühiselulised loomad omi gruppe, sipelgatest primaatideni. Aga just Ukrainas tuleb praegu eredalt esile ka määratlus „ligimene“. Ukraina arstid ravivad haiglates vaenlase haavatud sõdureid. 

Ravida inimest, kes püüdis sind tappa!? Sellisele tegevusele ei leia bioloogilist põhjendust, see ju hoopis suurendab vaenlase võimalust ellu jääda ja järglasi anda. Ometi leiab samaarlase eeskuju järgimist. Vähe sellest, ligimesearmastuse käsk on osa kristluse suurimast käsust. Seega on ligimesearmastus üle kõikidest määratlustest, ligimene võib olla üks omadest, võõrastest, sõpradest või vaenlastest. 

Hea kui sõjard sõjaplaanid

prügikasti soppi topiks,

kiivri kööginurka viskaks 

roheliseks lillepotiks.

Ootab tedagi ju kodus

laual söök ja kapis vein.

Sõjapõllu ainsaks saagiks

rudjut õnnehein.

Jeesus ei piirdu ligimesearmastuse käsuga, vaid ütleb, et armastada tuleb ka vaenlast. Tavaloogikale ilmselt üks raskemaid kohti Uues Testamendis. Kuidas armastada agressorit? Oskan vaid palves paluda, et ta oma kohutavat eksimust mõistaks ning ligimesearmastusele ärkaks. Küll tahaks, et jaani-õnneheina õitsemise ajaks poleks enam sõjamasinate roomikuid neid rutjumas. 

 

 

 

 

Andres Lehestik,

kolumnist