Täna on palju hoolt ja muret 

24. veebruaril olime politsei väikese esindusega tulnud Tartus Vabadussõja mälestussamba juurde, et panna pärg samba jalamile ning austada neid kangelasi, kes panid aluse meie riigile. Oleme nõnda aastapäeva meeles pidanud aastast aastasse. Kena päikseline hommik, lühikesed, aga sisukad kõned, Kaitseliidu kaplani palve ning head soovid kaaskodanikele ja meie riigile. Aga sellel korral oli õhustik teine. Kõned olid sünged ja pikad. Alanud oli Venemaa vaenutegevus Ukraina riigi ja rahva vastu.

Täna mõjutab sel päeval lahti rullunud tragöödia meie elu paljudes valdkondades. Sõjapõgenikke on tulnud palju ning tuleb ilmselt veelgi. See paneb meie riigi ja rahva mitmes valdkonnas proovile. Ennekõike tuleb meie riigil siia jõudnutele tagada esmane vastuvõtt, koht, kus on põgenikul võimalus peatuda. Samuti arstiabi, lasteaia- ning koolikoht. Lahendust vajavate küsimuste nimekiri on lõputu. Palju on hoolt ja muret, aga oleme saanud selles olukorras hakkama. 

Kuigi võib olla raske selles olukorras head ja positiivset leida, on seda ootamatult palju. Meie inimeste headus ja abivalmidus üllatab ilmselt meid ennastki ning kindlasti ka sõjapõgenikke. Inimesed on võtnud ette tee Poola, et oma sugulastele vastu minna. Vahel on sugulussidemed vägagi kauged, aga see ei ole olnud takistuseks. 

Vabatahtlike soov erinevates valdkondades aidata on suur. EELK Tartu Maarja koguduse õpetaja Timo Švedko käis piiril, et abikaplanina anda oma panus PPA töövaldkonda. Kuid see on vaid väike osa selles töös, mida kõik vabatahtlikud teevad. Oma panus antakse hetkel nii majutuses kui hingehoius kohaliku omavalitsuse tasandil. Ning kõiki ei jõua siinkohal üles lugeda. 

Mitmed head inimesed on avanud oma kodu ukse nende jaoks täiesti võõrastele sõjapõgenikele, andes lisaks peavarjule abi ka asjaajamises, transpordis ning keeleõppes. Kogudused ja vaimulikud on koostöös linnade ja valdadega toetamas abivajajaid nii eluruumide kui ka töökohtade leidmisel. 

On omamoodi paradoks, et just siis, kui tundub, et kurjus on kõige suuremat kahju tegemas, on igal pool näha ja tunda ligimesearmastust, headust, hoolivust, kaasaelamist ja inimlikkust. Meie rahva ja koguduste kaasaelamine kannatavale Ukrainale on olnud imetlusväärne. 

Kuid kriis ei lõpe homme. Abi vajatakse ka nädalate ning ilmselt kuudegi pärast. See, mida me juba oleme teinud, on igati tänuväärne. Kuid peame valmis olema ka selleks, et suudaksime tuge pakkuda rohkem kui paar nädalat. 

Selleks on meil vaja nii iseend kui oma riiki hoida. Me kõik ei saa põgenikke majutada või neid vastu võtta. Kellel puudub selleks materiaalne võimekus, kellel vaimne ressurss. Meil kõigil on mure ja ebakindlus tuleviku ees. Ning paljudel võib olla küsimus, mida mina saaksin teha, kui ma otseselt ei saa kaasa aidata.

Meie kõigi töö on vajalik. Saame oma osa anda nendes töödes, mida iga päev teeme. Oma riiki toimivana hoides hoiame endid ning saame aidata ka oma vabaduse eest võitlevaid ukrainlasi. Täna oleme meie nende tagala ja toetus. Aidaku meid selles kõigeväeline Jumal. 

Ning lõpuks, kinnitagu meid apostli sõnad: „Teie aga, vennad, ärge tüdige head tehes!“ (2Ts 3:13)

 

 

 

 

 

Valdo Lust,

politsei- ja piirivalveameti kaplanaadi juht