Jumal tantsib oma loodus

Viimaste nädalate päikesepaiste on olnud kosutuseks ning rõõmuks hingele ja kehale. Valgusest kumav soojus äratab ka ümbritseva looduse. Inimese mälu kipub lühike olema. Igal juhul tundub see kevadel, et juba nähtud kolm liblikat on midagi erilist. Ilmselt ei ole. Lihtsalt puudub vaatluspäevik ja siiski – vaatamata pidevatele teadetele sõjakoledustest Ukrainas – oleme jõudnud lõpuks ometi aega, mil tunneme end veidikenegi teisiti: meeled on enam avatud, tegutsemistahet tuleb juurde, valgus annab jõudu. Rõõmu ja elujõudu vajame ka keerulistel aegadel. Eriti siis.

Valguseks nimetatakse pühakirjas seda loovat impulssi, mis aitab jõuda lähemale jumalanäolise enesetunnetamiseni ja eristada head kurjast. Eks see ole paastuajale kohane rõhuasetus. Hinduistlikus Indias on kaunis keelekujund, mis väljendab Jumala suhet oma loodusse. Jumal „tantsib“ oma loodus. Ta on tantsija ja loodu on tema tants. Tants on erinev tantsijast, ja ometi ei saa ta olla ilma temata. Kui jätta kõrvale salvestusseadmete abi, siis seda päristantsu, mis sünnib ainukordsel hetkel, siin ja praegu, ei saa kaasa võtta ja kastis koju viia. Mis veel olulisem – samal hetkel kui tantsija peatub, lakkab tants.

Kui parafraseerida kirjeldatud kujundit, siis öeldes meie kultuurikontekstis ja eriti paastuajal, et Jeesus on Tantsija ja meie tema tants, kõlab see ehk veidi võõralt, aga toob seda lakkamatut paastuaja mõtet – Jumala otsimist ning tema kestvat lubamist ja kutsumist oma ellu – veidi värskemalt esile. Nii kaua kui oleme ühenduses tantsu allikaga – meie Jumalaga –, elab ta meis ja kandub meie loomusesse, väljendub meis. Tantsurohket kevadet, hea lugeja!

Kätlin Liimets