Piiskop Joel Luhamets: Jumala olemasolus ei ole ma kunagi kahelnud

➡️ Vaata ka videolugu: Piiskop Joel Luhamets 70

Selles, milliseks isikuks inimene kujuneb, räägib kaasa hulk mõjutajaid: kasvukeskkond ja vanemad, kooliharidus ja sõbrad, isiklikud vaated ja ajastu trendid. 19. märtsil 70aastaseks saav piiskop Joel Luhamets arvab, et tema isiklikus kujunemiskäigus on Jumalal võtmeroll.

Milliseks oleks võinud kujuneda peatse sünnipäevalapse elukäik, kui ta oleks sündinud teistsugusesse perekonda teistmoodi riigikorra ajal, seda Joel Luhamets ette kujutada ei oska. Ent ta on päris kindel kahes asjas: et lapsepõlvekodu usklikkus räägib oluliselt kaasa tema iseenda leidmises ning et kui ta ka oleks olnud kirikukaugete vanemate laps, oleks ta ükskord ikkagi Jumala rajale jõudnud. 

Põlvest põlve

Piiskop Joel Luhamets on sündinud Võrumaa väikelinnas Antslas vennastekoguduse palvemajas mitmendat põlve usklikku perre. Lastetoa osaks olid igapühapäevased jumalateenistused ning ka nädala sees palvekäte kokkupanek. „Mingit sundi ei mäleta. See kujunes kuidagi loomulikult, ema-isa kõrval, oli elu loomulik osa,“ arutleb küpsesse ikka jõudnud usumees oma esimesi samme kirikuteel. 

„Ma ei mäleta, et ühtegi pühapäeva oleks vahele jäänud,“ vastab ta küsimusele, kui tihti lapsena kirikusse jõudis. See kirik oli küll enamasti sünnikodu, täna Urvaste koguduse filiaalina tegutsev Antsla palvemaja. Aga ka kümmekond kilomeetrit Antslast eemal asuvasse kihelkonnakirikusse Urvastes jõudis perekond sageli. „Isa oli mul köstri moodi mees (Aleksander Luhamets, 1918–2006), kes mängis orelit ja harmooniumi ning juhatas laulukoore, oli ka jutlustaja. Temaga käisin kaasas Vana-Roosas, Võrus, Rõuges ja Urvastes. Laulukooriharjutused olid igal nädalal. Nii see kirik lähedaseks sai ja omaseks kujunes,“ räägib Luhamets mõtteid lapsepõlve aega juhatades.

Stalini surm

70aastaseks saavalt piiskopilt on huvitav uurida, mis on tema elu esimene mälestus. Mida ta meenutab elu esimese kogemuse või aistinguna. „Arvan, et esimene mälestus on päevast, mil saabus teade Stalini surmast. See pidi olema 5. märtsil 1953. aastal. Ma ei olnud siis veel aastane. Mul on meeles toonane õhkkond, meeles on emotsioon,“ räägib Luhamets.

Kuigi Stalini surmale ei järgnenud teatavasti just priid ajad, ei ole need Luhametsa lapsepõlvemälestustes ka surutises elamisena meeles. Oma vanemate ja nende tutvusringi järgi teab ta, et ka siis elati oma südametunnistuse järgi ning omavahel tihedalt läbi käivad usklikud olid elavas osaduses. 

„Minu vanemad ei olnud riigivastased, aga neile ei sobinud kommunistlik riigikord, kuna see oli ateistlik ning ei soosinud Jumala teenimist. Selline oli kodu meelsus. Just sel põhjusel polnud ka mina ei oktoobrilaps, pioneer ega kommunistlik noor,“ räägib Luhamets. 

Tema vanemad olid väikelinnas Antslas väga lugupeetud inimesed. See laienes omal kombel ka koolipoisist Joelile: „Tänu vanematele suhtuti ka minusse koolis hästi. Mulle anti isegi privileege. Kui sattusin teiste poistega koos pahandusse, siis mind ei kutsutud direktori juurde aru andma. Õpetajad eeldasid, et egas siis mina, vagade vanemate laps, saa sellisest maailmavallatusest ometi osa võtnud olla,“ muheleb Luhamets, lükates ümber müüdi, nagu oleks usklikud igal sammul vaenatud.

Tulihingeline misjonär

„Olin juba lapsena suur misjonär, innukas väitleja Jumala olemasolu teemal. Kippusin vaidlema kõigiga, kes selle minu jaoks ilmselge fakti kahtluse alla seadsid. Sõnelemist tuli ette pidevalt. Egas neid ateiste just palju olnud, aga ka minusarnaseid võitlevaid kristlasi polnud palju. Neid, kes olid kiriku vaiksed pooldajad, oli siiski rohkem,“ toob Luhamets esile mälestuskilde koolipäevist.

Koolinoorena tubli spordipoisina huvitus ta ka meditsiinist ning pidas isegi plaani edasi õppida spordimeditsiini alal. „See oli toona kehakultuuri kateedris. Teadsin, et kehalised katsed suudaksin sisseastumisel sooritada. Aastal, mil keskkooli lõpetasin, võeti ülikoolis sel erialal vastu aga vaid venekeelsesse õpperühma. Minu vene keel aga nii hea ei olnud ja nii see plaan ka realiseerimata jäi,“ räägib Luhamets ajast, mil keskharidusele täiendust asus nõutama.  

„Võrus oli kevadel saja päeva ball, kus mulle üks polütehnilise instituudi õppejõud sümpatiseeris ja nii otsustasingi minna TPIsse energeetikat õppima,“ räägib Joel Luhamets. 

„Usulist kaugenemist ei toimunud, aga siiski elasin nii, nagu kõik eakaaslased mu ümber. Palju tegin muusikat, milleks pisiku olin lapsepõlvekodust kaasa saanud. Bändis mängisin kitarri ja laulsin, käisime pidudel mängimas,“ kirjeldab ta ülikooliaastaid Tallinnas ajal, mil võitlev ateism oli osaliselt vilja kandmas – kirikutes käis vähe rahvast ja vaimulikult oli Luhametsa sõnul see nn kuiv aeg. 

Aeg anda elu Jumala kätte

„Kui polnud kirikus kuu aega käinud, hakkas hing valutama. Tegelikult kandsin endas vaikset, aga püsivat igatsust anda oma elu Jumala kätte. Olin vanematega äratuskoosolekutel näinud, kuidas see käib. Kuidas tunnistatakse usulist pööret. Kogu aeg teadsin, et usuline murrang peab tulema. Ometi oli kõva pidur peal,“ jutustab Joel Luhamets. Tema sõnul üldiselt kirikunoored Tallinnas tol ajal tundsid üksteist ning omavahel käis elav läbikäimine: „Siis oli meid nii vähe, et kõik tundsid üksteist. Konfessioonide vahel vahet ei tehtud. Luteri kiriku omad käisid vabakogudustes ja vastupidi.“ 

Ta jutustab õhtust, mil teda kutsuti Viimsi baptistikirikusse: „Kutsuti noorte teenistusele, kuhu pidi tulema ka Minskist ja Moskvast noori teisitimõtlejaid. Enne minekut panin isalt kingitud evangeeliumis sõrme juhuslikule kirjakohale ning see kõnetas mind võimsalt. Põlvitasin ja palvetasin. Ütlesin Jumalale, et tahan kogu oma elu anda tema kätte. See oli lihtne palve, aga just sellega toimus minu hinges järele andmine Jumalale ja ma pean seda hetke 1972. aastal murranguks oma usuelus.“

Jah, olen usklik

Keset noorte äratuskoosolekut piirasid julgeolekujõud Viimsi baptistikiriku ümber ning kogunejad said käsu laiali minna. Kui jumalateenistused olid Nõukogude Liidus formaalselt lubatud, siis usulise motivatsiooniga noortetöö oli keelatud. „Kui bussiga linna jõudsime, olid miilitsad kongiautodega platsis ning meid viidi Balti jaama lähistele miilitsajaoskonda. Ülekuulamisel küsiti minult, kas olen usklik. Siis ma kinnitasin, et jah, olen küll. Olen Urvastes leeris käinud ja sealse koguduse liige,“ jutustab Luhamets nooruse seiklustest nõukogude realismis. 

Sellesse aega jääb ka repressioon usu nimel. Nimelt esitati Luhamets TPI spordiklubi nõukogusse oma teaduskonna esindajana. Koosolekul viibinud parteikomitee esindaja seadis aga Luhametsa kandidatuuri kahtluse alla, põhjendades, et viimane on usklik. „Minu asemel valite keegi teine. Samal õhtul oli mu ühikatuba rahvast täis. Terve õhtu rääkisin Jumalast ja usust ja paugupealt olin kuulus usklik üle TPI,“ muheleb piiskop ülikooliajast rääkides. 

Teoloogiat õppima

Pärast TPI lõpetamist suunati Luhamets Märjamaa sovhoosi peaenergeetikuks. „Siis tehti ettepanek astuda parteisse, sest peaenergeetik on kolhoosi juhtkonna liige ning juhtkonna liige peab olema parteilane. Ei astunud ja hakkasin 240 rubla asemel töötasuks saama 180 rubla kuus. Aga ka see oli toona suur raha,“ jutustab Joel Luhamets. 

Juba siis oli tal soov asuda õppima usuteadust. Selles oli oma teene usuteadlasel Elmar Salumaal (1908–1996), kelle juures Kilingi-Nõmmel koos teiste vaimsetest asjadest huvitatud noormeestega Joel Luhamets käis. „Minu usuline küpsus oli talle sümpaatne. Salumaa juures oli midagi sellist, et kui tema juurest ära tulid, siis oli soov lugeda raamatuid ja õppida teoloogiat. Tema juures oli vaimustav õhkkond.“ 

Kuressaares sündisid lapsed

1. novembrist 1978 sai 26aastasest Luhametsast Kuressaare koguduse õpetaja. Teoloogiaõpingud olid pooleli, sooritatud oli ehk 5–6 eksamit. „Töötegijate vajadus oli kirikus suur. Õpetajata kohad ootasid,“ põhjendab Luhamets sellisel etapil tööpostile asumist. Ta meenutab heldimusega, millise heatahtlikkusega vanemad, enne sõda ülikoolihariduse saanud ametivennad nooremaid kirikutööl vastu võtsid: „Nad olid väga sõbralikud, täis usaldust.“ 

Kuressaarde jõudis Joel Luhamets noore abielumehena. Aasta tagasi oli ta abiellunud konservatooriumis viiulit õppiva Tiinaga, kellega oli tutvunud Tallinna kirikunoorte ringkonnas. Kuressaares veedetud 15 aastaga sündis perre kolm last ja Joel Luhamets jõudis lõpetada õpingud usuteaduse instituudis. 

„Võrumaa ja Saaremaa inimesed on sarnased. On usuliselt avatud. Öeldakse, et kus põld on kivine ja savine, seal on inimese süda pehme, aga kus põld on pehme, on inimese süda kalk,“ räägib Luhamets. 

Põltsamaa ja siis Tartu 

Kuressaarest poleks raatsinudki lahkuda, kui sõit mandrile oleks vaid vähem aega võtnud: „Kõik sugulased elasid mandril. Vanemate juurde Antslasse kestis sõit 11 tundi, väikeste lastega ei olnud see kerge.“ Seetõttu tervitati võimalust kolida 1989. aastal Põltsamaale, kus Joel Luhamets asus pensioneeruva Herbert Kuurme (1911–2005) asemele. „Esialgu oli Kuurme väga elujõuline ning oli valmis olulises mahus teenimist jätkama. See aga andis mulle rohkem vabadust,“ rääkis Luhamets, lisades, et just seetõttu sai ta aktiivselt kaasa lüüa lauluraamatukomisjoni töös, samuti käivitas ta konsistooriumi volitustel ajalehe Eesti Kirik taasilmumise, saades väljaande esimeseks vastutavaks toimetajaks. 

Tartusse tuli Joel Luhamets Pauluse koguduse emerituuri siirduva õpetaja Harald Tammuri (1917–2001) kutsel. Luhamets, kes sel hetkel oli Viljandi ja Tartu praostkondade praost, valiti 1997. aastal Tartu Pauluse koguduse õpetajaks. Lisaks heale vaimulikutööle on ta olnud aktiivne ka ühiskondlikus plaanis, kuuludes linnavolikokku. Talle on antud Tartumaa Kuldne Tammeoks, ta on valitud Tartu aukodanikuks ja Tartu Suurtähe kavaleriks.

Liina Raudvassar

Joel Luhamets

Sündinud 19. märtsil 1952. a Antslas

On EELK vaimulik, aastast 2015 piiskop

Lõpetanud Antsla kekkkooli, Tallinna polütehnilise instituudi ja usuteaduse instituudi

Töötas 1975–1977 Märjamaa sovhoosi peaenergeetikuna

Ordineeriti 6. septembril 1978 õpetajaks

Teeninud pikemalt Kuressaare, Põltsamaa ja Tartu Pauluse kogudust

Olnud konsistooriumi assessor, Viljandi ja Tartu praost, ajalehe Eesti Kirik vastutav toimetaja, Tartu linnavolikogu ja Eesti Kongressi liige

Tunnustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgiga 2001, EELK Kuldristiga 2008, Tartumaa Kuldse Tammeoksaga 2016. Tartu linna aukodaniku tiitel ja Tartu Suurtäht 2018

Abielus Tiina Luhametsaga, kolm täiskasvanud last ja neli lapselast