Aidata saab vaid eeskuju

Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed, ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale. Aga hoorusest ja kogu rüvedusest ja ahnusest ärgu olgu teie seas juttugi, nõnda nagu on kohane pühadele. Samuti riivatus ja rumalad sõnad ja sündsusetu lõõpimine ei sobi teile, vaid selle asemel olgu tänu. Seda teadke kindlasti, et ühelgi hoorajal ega kõlvatul ega ahnitsejal – tähendab ebajumalateenreil – ei ole pärandit Kristuse ja Jumala riigis. Ärgu ükski petku teid tühjade sõnadega, sest niisuguste asjade pärast tuleb Jumala viha sõnakuulmatute laste peale! Ärge siis saage nende kaaslasteks! Sest varem te olite pimedus, nüüd aga olete valgus Issandas.                                        Ef 5:1–8

Lastelt on vanemad sageli küsinud, kelleks nad tahavad saada. Täiskasvanuilt ei küsi seda enam keegi, me juba oleme need, kes me oleme. Kuid siiski tahame kasvada usus Jumalasse. Soovime, et Jumal meie eksimused andeks annaks ja lepituse ning rahu hinge tooks.

Apostel kirjutab Efesose koguduse inimestele, kes on ristimise läbi kogudusega liitunud. Kelle kohta ta ütleb, et teie olete Jumala kodakondsed ja armastatud lapsed. Võtke eeskujuks Jumalja käige armastuses tema järel. Armastus on väga oluline. Johannese kirjas on öeldud, et Jumal on armastus (1Jh 4:16). Apostel Paulus on iseloomustanud tõelist armastust, et ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi (1Kr 13:7–8). Armastus annab koguduses usule ja lootusele suure väärtuse, sest ega ilmaaegu ütle apostel: ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus (1Kr 13:13). Armastuse eeskujuks ongi Jumala armastus, mis on ilmutatud tema pojas Jeesuse Kristuses.

Eeskujusid praeguses maailmas vaadates on nad kõik vaid inimesed, kes on ka ise vajanud Jumala halastust ja abi. Ütle, kes on su sõber, ja ma ütlen, kes oled sa ise, kõneleb vanasõna. Õpetussõnade raamatus öeldakse: „Tõeline sõber armastab igal ajal ja hädas tuleb ilmsiks, kes on vend“ (Õp 17:17). Paulus on hoiatanud: „Ärge laske end eksitada. Halb seltskond rikub kasulikud harjumused.“ (1Kr 15:33)

Paulus soovib, et koguduse igapäevaelu areneks ja kasvaks armastuses üksteise vastu. „Nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale.“ Armastusel on hea lõhn ja Jumal tunneb seda. Issand ütleb: „Otsekui meeldivast lõhnast, nõnda on mul hea meel teist“ (Hs 20:41). Käsud ja keelud siin ei aita, aidata saab vaid eeskuju. Omaenese tahtest ja jõust me Jumalale armastatud lapseks ei saa, need oleme üksnes tema armust. Kas suudame ka ise armulised ja head olla? See, mis on inimestele võimatu, on Jumalale võimalik. Tal on võimalik igas inimeses äratada usku ja kivise südame asemele panna armastav süda. Armastus kutsub meid palvetama nende eest, kelle elus on tülid ja riid, leppimatus ja omakasu, kus armastuse asemel on kättemaks. Jumal, kingi armastust ja too rahu maailma!

Kogudusena oleme nagu läbi maailma kõrbe tõotatud kodumaa poole rändav rahvas. Kelle seas „teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata“ (1Pt 5:8). Järjest vähemaks jääb neid, kes veel sihti silme ees hoiavad. Paulus ise on öelnud, et ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses (Fl 3:14). Igal koguduse jumalateenistusel püüame üksteist usus kinnitada ja sihti selgitada. Öelda jumalarahvana meie eeskujule Jumalale tänu, sest tema teab lõpuks kõike seda, mille eest ta on meid hoidnud ja kaitsnud. Koguduse olemasolu on õnnistus rahvale. Sellest õnnistusest on kutsutud kõik inimesed osa saama. Kui väikene ususeeme on südames idanema hakanud, siis peab tal kasvada laskma. Ja seda kastma hakkama. Esimene samm on otsida võimalust ristimiseks. 

Me teame, et inimestel on palju usuvõitlust, et astuda ristiinimeste hulka. Tuhandeid mõtteid ja takistusi võib olla selle otsuseni jõudmisel. Hingevaenlane püüab ka eeskujusid nõrkade ja viletsatena näidata. Paastuaja alguses loeti evangeeliumist, kuidas vaim viis Jeesuse kõrbe kuradi kiusata. Nõnda võib ta kiusata igat inimest, kes on otsustanud astuda Jumala laste hulka. Apostel Paulus on öelnud: „Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud“ (Rm 8:28). See on jõudu andev toetus. Jumala Vaim annab kasvamiseks valgust. Varem te olite pimedus, nüüd aga olete valgus Issandas. „Käige nagu valguse lapsed – valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões –, uurige, mis on Issandale meelepärane, ja ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks, vaid pigem paljastage neid!“ (Ef 5:8–11)

Igal meie sõnal ja teol, ka ütlemata sõnal ja tegemata teol on oma vili. Praegu on veel aeg käia Jumala eeskuju kohaselt, uurida, mis on Issandale meelepärane, ja heita ära pimeduse viljatud teod. Andku Jumal selleks rohkelt armastust.

 

 

 

 

Üllar Salumets, 

Urvaste koguduse õpetaja