Jagades teistsugust valgust 

Lk 18:31-43

Koroonaaja esimesel kevadel sulgus kogu maailm. Mäletan, kuidas ühel hommikul tõustes mõtlesin: tahan tagasi senist elu! Aga kõik oli muutunud ning toonase paastuaja alguses süvenes üldine hirm teadmatuse ees ja masendus suletud kirikute pärast. Siis aga helistas mulle ühel päikeselisel hommikul koguduse vanim liige. Ta tänas ja kiitis Jumalat imelise elu eest, soovis ilusat kevadet ja õnnistas mu tööd. Viiruse tõttu kardinaalselt muutunud rutiinile ei pööranud ta suuremat tähelepanu. Aga just nõnda jagas ta päikesevalguse kõrvale hoopis teistsugust valgust! Maailmad võivad kaduda, meie nägemine ja vaated muutuda või hägustuda, aga usk, lootus, armastus; kindlus ja kinnitus Jumala sõnas ja palves on võimelised looma ja loovadki uut. 

Neid ridu kirjutades on kindel, et peagi peame Eesti Vabariigi 104. aastapäeva. Võime olla  tänulikud, et läbi aegade on inimestel jätkunud seda elu- ja vaimujõudu, mis viib vanast välja ning loob uut inimese- ja kodumaa-armastuse pärast, oma maa ja rahva vabaduse ja enesemääramise õiguse pärast. Isegi siis, kui selle eest nõutakse su elu ja hing. Kurvastav on näha, et oma elu ja hinge võib anda ka millekski muuks, nagu praegugi mõne maski maha võtja pealt näha. Neid ridu kirjutades ei ole aga sugugi kindel see, et Eestile lähedal asuvas regioonis ei puhke uut sõda. Nii nagu kord omal maal, seisame nüüd koos Ukraina rahvaga nende vabaduse ja enesemääramise õiguse eest. Seisame usus, lootuses ja armastuses inimeseks olemise ja jäämise pärast, sest iga sõda ja sõdimine on kui peeglisse vaatamine ja enese hindamine. Kes ma olen, kes on minu ihu, hinge ja vaimu valitseja, milline on minu suhe Looja, loodu ja ligimesega? Neile küsimustele vastates mõistame enda ja teiste elu väärtust ning Jumala poolt antud elu andi.  

Kui ei ole ka sõda, peame igapäevaseid võitlusi siiski kogu elu. Ees ootav paastuaeg ärgitab parandama suhteid nii omavahel kui Jumalaga. Prohvet tuletab meelde, kuidas me oleme inimestena võimelised kahepalgeliselt elama, ning kutsub üles sellest loobuma (Js 58). Ei ole võimalik samal ajal igatseda Jumala ligiolu ja teha inimeste keskel valet või kurja. Küll me teame, mis on õige ja meeldiv paastumine – püüdkem seda teha, sest see toob päevavalguse kõrvale ka südamevalguse ja hinge paranemise. Apostli sõnad armastusest (1Kr 13) kinnitavad seda – astugem siis armastusega paastuaega! Evangeelium julgustab meid aga Jumalat usaldama, võtma temalt vastu elu ja ülestõusmise anni elu raskustele ja surmale vaatamata. Laialdase viirusesse haigestumise taustal teame praegu hästi, milline hind on terveks saamisel. Mida raskem olukord või sügavam puudus, seda enam on hinnas tervis ja täisväärtuslik elu. On suurepärane, kui tahame ja suudame olla üksteisele toeks ka siis, kui nimetatuid ei piisa või puuduvad need sootuks. Igal ajal on meil vaja hoida üksteise inimväärikust ja kinnitada, et oleme Jumala ees samaväärsed. Meist igaühe elu on väärtuslik ja seda saab hinnata üksnes armastusega. Koguduses tuleb meil hoolt kanda selle eest, et osadus Kristuses kuuluks kõikidele, mitte ainult väljavalituile. Peame hoiduma üksteise sildistamisest ja lahterdamisest, väheväärtuslikuks või põlatavaks tunnistamisest. Tänane evangeeliumilugu on üks alus sellise tee vältimiseks. Kristus on tulnud me silmi avama nii üksteise kui Jumala suhtes, kuid ei anna sellega meile kohtumõistmise õigust, vaid võimaluse elada oma elu koos teiste ja Jumalaga. 

Prohvet kuulutas ette, et Kristuse-poolne silmade avamise aeg jõuab kätte (Js 42), kuid see ei saa olema ühekordne või piiratud. Kristuse vägi kestab selle maailma jaoks ja meiegi saame sellest osa. Üks sünnist saati pime Saksa vaimulik ja kirikumuusik Erika Reischle-Schedler on juhatanud paljusid valguse poole. Tänase teksti järgi osutab ta: vaadake, kuidas Jumal koos meiega liigub! Jeesus ütleb küll minevat üles, aga läheb tegelikult alla surma, võites selle. Temaga kohtunud inimesed tõusevad tema väes, saavad nägijaks ja kiidavad Jumalat. Jeesus võtab inimeste koormad enese peale, meie saame vabaks – selline on meie Jumal! Et rõhutada nii erilist suhet, peavad õigeusklikud ülestõusmisajal pimedana sündinu pühapäeva. Palves ja patukahetsuses pöördutakse Jumala poole selleks, et Kristus valgustaks inimese südant. Nõnda alustatakse teekonda Jumala poole, mida märgib ristimine. Jah, nii meid kutsutakse ja arvatakse tegema head. 

Tänavu nimetati üheks aasta kultuurisõbraks viljandlane Piret Aus, kes teeb kultuurisündmuste kirjeldustõlkeid vaegnägijatele. See on üks viis aidata üksteisel elada täisväärtuslikku elu. Samuti hea eeskuju mõelda, kuidas jagada kiriklikku osadust nendega, kes ei saa seda tavapäraselt vastu võtta. Meil tuleb lakkamata otsida teid, kuidas kanda edasi Kristuse valgust ning aidata üksteist mitmel elu edendaval, mitte materdaval rindel. Selleks me oleme ju kutsutud, et koos Kristusega käies jätaksime maha häid jälgi (1Pt 2:21). 

 

 

 

 

Hedi Vilumaa, 

Kõpu koguduste õpetaja