Lugemisest, süvenemisest ja kriitilisest mõtlemisest

Hiljuti saabus minu postkasti reklaam, milles kutsuti liituma ühe temaatilise raamatuklubiga. Kõikidele liitunutele lubati teatud summa eest temaatilisi lühikokkuvõtteid raamatutest, mida keegi teine on lugenud ning refereerinud, teatud summa eest kuus. Kokkuvõtteid on võimalik kuulata taskuhäälingus ning lisaboonusena märgitakse, et salvestusi saab kuulata ka ajal, mil teed midagi muud. 

Tundub justkui ideaalne lahendus neile, kellel ei ole aega raamatut kätte võtta ja sellesse süveneda – keegi teine teeb seda sinu eest. Ilmselt enamikku võrdlemisi rohkearvulisest liikmeskonnast ei heiduta see, et nende eest teeb valikuid, mida lugeda ja kuidas loetut mõista, keegi teine. Küllap on seegi ajastu märk ning kriitiline mõtlemine ja kriitiline lugemisoskus pole kõigile iseenesestmõistetavused. 

Pean tunnistama, et nii mina ise kui ka enamik minu sõpruskonnast on vaatamata oma hõivatusele lugemise suhtes konservatiivsed ning otsustavad ise, mida ja kuidas lugeda. On otsuseid ja valikuid, mille tegemist ei ole võimalik delegeerida. 

Vaatamata digitaalsele arengule oleme endiselt raamatuusku rahvas. Seda rõõmustavam on tõdeda, et käesolev aasta on Eestis raamatukogude teema-aasta, millel on neli kvartalite kaupa jagunevat fookusteemat: jaanuar–märts keskendub raamatukogule kui kogukonnakeskusele; aprill–juuni võtab raamatukogu fookusesse kui kirjandus- ja kultuurikeskuse; juuli–august on teemaks raamatukogu ratastel ja kolmel viimasel kuul arutletakse selle üle, milline võiks olla tuleviku raamatukogu. 

Eestis on ühtselt toimiv ja pikaajaliste traditsioonidega raamatukoguvõrk. Tihti on raamatukogudest kujunenud ka kogukonnakeskused. Statistikaameti andmetel käib raamatukogus iga teine Eesti elanik. Täna on Eestis 871 raamatukogu, mis koguvad 6,9 miljonit külastust aastas ja kust tehakse aasta jooksul 13 miljonit laenutust. See on tähelepanuväärne hulk.

Esimene teadaolev avalik linnaraamatukogu Eestis oli 1552. aastal Tallinna Oleviste kiriku juurde asutatud Bibliotheca Revaliensis ad D. Olai. 16. sajandil oli Eesti suurim 200 köitega dominiiklaste raamatukogu ning iseloomulik oli, et Eesti alal ei tehtud algul raamatukogul ja arhiivil vahet. Olgu siinkohal nimetatud, et ka näiteks Ameerika Kongressi raamatukogu oli algselt mõeldud vaid kongressi otsuste ja dokumentide säilitamiseks.

Maailmas on raamatukogusid, mis on loodud pühapaikadesse, või raamatukogusid, mille ruumid on algupäraselt täitnud pühakoja rolli. On raamatukogusid, mis on sündinud soovist juhatada rahvas raamatutarkusega pimedusest valgusesse. 

Ka EELK kogudustel on raamatukogusid. Kahjuks ei ole siinkirjutajale teada nende täpne arv ja külastatavus ning küllap on kogudusi, kus on suur hulk raamatuid, kuid mitte otseselt raamatukogu. Haapsalu koguduses on raamatukogu tegutsenud aastakümneid ning selle ruumis toimub mh oluline osa koguduse tegevusest. 

On suurepärane, kui ka kogudused saaksid raamatukogude aasta raames oma uksed avada kasutamiseks kõigile huvilistele kas raamatulaenutuseks, ruumide kasutamiseks või kui enamaks mitte, siis näiteks laiemale avalikkusele, tutvustamaks koguduste raamatukogusid ja neis sisalduvaid aardeid. See on hea võimalus mh vaimuliku kirjanduse ja kristlike mõtlejate tutvustamiseks neile, kellel selle žanriga kokkupuudet ei ole. Sageli avalikest raamatukogudest vaimulikku kirjandust ei leia – seegi on üks võimalik koostöökoht raamatukogudega. 

Minu senised kogemused kinnitavad, et raamatukogu ja raamatutega seonduv on ka kogudustele hea võimalus elavdada koguduse tegevusi. Nii näiteks on Stockholmi koguduse raamatukogus tegutsev regulaarne raamatuklubi toonud kokku raamatu- ja kultuurihuvilised, kellel muidu kogudusega kokkupuude jäänuks pinnapealseks või sootuks olemata. Samuti saavad kogudused olla kohaks, kus aktiivselt omavahel raamatuid vahetada või avatud riiuli kaudu ringlusesse lasta. Ligilähedaselt nii, nagu see on Tallinna lennujaamas, kus enne reisile minekut saad tasuta kaasa võtta meelepärast kirjandust.  

Lugemine eeldab süvenemise võimet, mis praegusel ajal ei ole kõigile jõukohane. Lugemine on sellele, kes seda armastab, vajadus ja nauding. Paberil olev raamat võimaldab aeglustada lugemise protsessi ning aitab kaasa süvenemisele. Süvenemine on tee välise stimulatsiooni ja segajateta tõe tunnetamisele jõudmiseks. See on vaba kellegi teise valikutest ja eelistustest. Just see on iseloomulik vabale, kriitiliselt mõtlevale inimesele.

 

 

 

 

Kristel Engman,

kolumnist