Hardo Kriisa: ei ole kahte samasugust orelit – iga pill on erinev

Võrumaalt Haanjast pärit Kriisade orelimeistrite dünastia kolmanda põlvkonna esindajana esiisade ametit jätkav Hardo Kriisa on oma meistritöökoja sisse seadnud Rakvere mõisa magasiaita, mida on oluliselt juurdeehituse näol laiendanud.

Tegemist on paari sajandi vanuse põllukividest ehitatud hoonega, mis eristub ümbruskonna teistest ehitistest. Hoone alumine korrus on jagatud puidu- ja metallitööde joaks. Teisel korrusel asuvad ruumid detailide töötlemiseks ning materjalide hoiuks. Ruumikas juurdeehitus, mis meenutab mõneti väheldast kirikut, on montaažiruum, kus on lahedalt ruumi ka suuremõõduline orel tervikuna kokku panna. Samuti on siin peetud kontserte, selleks kohandatud kammersaali mahub 30 kuulajat. 

Igal asjal oma koht

Mitu tundi väldanud ringkäik mitmekorruselises hoones on põnev. Ruutmeeter ruutmeetri kõrval on ruumid sisustatud suuremate ja väiksemate tööpinkidega, igal oma otstarve. Tööpindadele on kuhjatud rohkelt erinevaid tööriistu, õige massiivsetest päris tillukesteni. Raske oleks siin liikuvat vara inventeerida, läbib pead mõte. 

Kujutan ette, millist huvi see tuur võiks õpilastele pakkuda. Ahoi, klassiõpetajad, siit leiate atraktiivse õppekäigu! Silmahakkav detailirikkus tuletab meelde mängunurka legoklotsidega. Peremees kinnitab, et õpilasi ongi käinud ja ekskursiooniga ka rahule jäänud – puhas lust on puhuda viledest erinevaid helisid ja tinast õnne valada.

„Saame rääkida saja kolmekümne aastasest oreliehitusest, mis on seotud Kriisadega. Firma tegutsemise alguseks loeme aastat 1886, mil minu esiisad vennad Kriisad ehitasid esimese suurema pilli kodukoha lähedale Misso koolile,“ jutustab Hardo Kriisa. Kogu nõukogude aeg töötas Kriisa otseselt kirikute juures ja vastavalt vajadusele ka kodus. Probleemiks oli kõrgendatud tulumaks ja materjalide raske kättesaadavus. Seitsmekümnendate aastate lõpus õnnestus asutada Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse Rakvere osakonna juurde orelitöökoda, mille 1991. aastal Kriisa erastas ja selle nimeks sai OÜ Kriisa Oreliehitus. Ainsana Eestis on siinne firma võimeline valmistama kõik vajalikud detailid kohapeal (tinatorud, puit-, metall- ja keelregistrid, elektrilised traktuurid koos tänapäevaste mäluseadmetega). Ollakse valmis olemasolevaid oreleid remontima ja hooldama, aga on võimekus ehitada ka päris uus pill. Lisaks orelitele toimub töö ka harmooniumidega. 

Sündinud oreligeeniga

Kui see ei ole edulugu, mida saab rääkida Haanjast pärit orelimeistritest Kriisadest, siis mis üldse on edulugu? Et lihtsad maamehed võtsid kätte ja asusid ülemöödunud sajandil ehitama pillide kuningat ning laiendasid oma tegevust üle Eesti ja kaugemalegi – see vääriks kajastamist napi artikli asemel mahukas raamatus. 

Muide, Hardo Kriisa 1866. aastal sündinud vanaisa Tannil Kriisa esimene orel on Misso palvemajas alal ja lapselapse poolt 2014. aastal ka restaureeritud. Ka Tannili vennad Juhan ja Jakob olid kaasa haaratud. Alates 1920ndatest lülitusid tegevusse Tannili pojad Rudolf, Harry, Eduard ja Aksel. Vendade koostööst loodi Eesti kirikutesse üle paarikümne uue oreli. 

Tannili poegadest sattus Harry Kriisa sõjakeerises Ameerika Ühendriikidesse, kus jätkas kutsetööd. Hardo Kriisa on onul Ameerikas külas käinud. „Nii peent ja puhast tisleritööd annab otsida, juba sellega saavutas onu kuulsuse. Ta rääkis, et kui suurem orel käsil, kolis vaata et ise elumajast välja. Kokku on onu võõrsil 18 pilli teinud.“ Huvi korral võib sellest lugeda Ira Lemberi raamatust „Õde Veera“ (kirjastus Canopus, 2013).

Väga huvitav töö

Hardo Kriisa sai oreliehitusega sinasõbraks lapseeas. Tema isa Eduard Kriisa oli pärast sõda hinnatud orelite remontija. Hardo oli isale abiks alates seitsmendast eluaastast. „Kui ta häälestas pilli, sain klahvi vajutajaks olla. Tõsisem huvi tekkis aga siis, kui 13aastaselt olin kaasas Põltsamaa oreli ülespanekul. Siis tundsin, et see on minu amet,“ meenutab Hardo Kriisa. 

Kuigi noorena õppis ta muusikat, muusikakoolis klaverit ja konservatooriumis orelit, ei pea ta enda muusikuannet väga säravaks. Muusikaline eriharidus tuleb aga pillimeistrile igal juhul kasuks. See aitab ka organiste koostöösse kaasata: „Organisti soovide ärakuulamine on meistrile pilli loomise ajal ülioluline. Milleks teha pilli, mis ei vasta organisti ootustele?“

„Oreli ehitamine on väga huvitav, mitte iial üksluine. Sisaldades erinevaid töölõike hoiab see meistri meeled alati erksad ja päevakorral küsimuse, kuidas jõuda parima tulemuseni. See ei ole võrreldav klaveri või viiuli tegemisega, kus töö toimub kindla mudeli alusel ja on suurel määral rutiinne. Iga orel on unikaalne. Ei ole kahte samasugust pilli,“ räägib Kriisa. 

Mõned tööriistad, mida Hardo tutvustab, on pärit veel tema vanaisalt või isalt. „Nõukogude ajal, mil midagi saada ei olnud, tuli kõik ise teha. Selletõttu ongi kokku saanud täielik komplekt tööriistu ja valmisolek valmistada kõik detailid kohapeal ise. Seda mujal Eestis ei ole,“ kinnitab Kriisa. 

Pöide orel on valmimas

„Kui tööd rohkem, siis võib siin olla päris mürarikas. Oli aegu, mil töötasime siin kuue inimesega. Ka minu kolm poega, Hanno, Hollan ja Helar, on vajadusel kaasatud. Nüüd aga pole meil ammu suuremaid tellimusi. Hea tisler küsib aeg-ajalt, et kas ta saaks tagasi tööle tulla, aga mul ei ole talle tegevust anda. Kahjuks ei ole meil hetkel tellimusi. Suvel tegime natuke hooldustöid,“ räägib Kriisa. Ta jagab külalisega ka kriitikat, et hetkel on Eestis orelitööst ära elamine küsimärgi all: „Vahel tuleb meelde pankroti mõiste – kui tööd ei ole, tuleb töökoda sulgeda. Muidugi oleks sellest kurb. See kõik sai siia rajatud lennuka visiooniga. Ühelt poolt meil Eestis ei ole palju orelimeistreid, aga teiselt poolt jaotub töö nii, et kõigile ei jagu. Minul ei ole ka muinsuskaitse litsentsi mingil bürokraatlikul põhjusel. Ütlevad, et mul puudub erialane kõrgharidus. Olen läbi elu orelitega töötanud, mul on see juba veres ja julgen väita, et olen selles osas ka professionaalne. Minu tööga on rahule jäädud nii Eestis kui välismaal.“

Midagi siiski käsil on ja Pöide kirikule Saaremaal oreli ehitamist oleks küll lubamatu väikeseks tööks nimetada. Sellega on Hardo Kriisa ka nõus. Ta tunnistab, et pilli ehitus on natuke venima jäänud, osaliselt on see seotud ka sellega, et koguduse hoone restaureerimine on ajaliselt pikenenud. 

„Sellest ei tule päris uus orel. Kasutame Soomest kingituseks saadud pilli materjale. Vilematerjal läheb käiku, samuti vana oreli pult, mille ehitame ümber. Põhiline osa – kogu oreli korpus, vilepõhjad, lõõts, traktuur, paisukapp, prospekt koos uute viledega – kõik on uus. Tegemist on elektrilise traktaadiga pilliga. Iga kanali kohta on üks magnet, mis klapi avab ja sulgeb. See pill ei ole varustatud mehaanilise tuuletallamise võimalusega – mängida ilma elektrita ei saa,“ selgitab Kriisa, meenutades, kuidas nõukogude ajal tihti just jõuluõhtul Rakveres Kolmainu kirikus voolukatkestus toimus. „Õpetaja juba teadis sellist võimude sekkumist oodata. Orel oli tallatav ja küünlad olid varutud – väga ilus jõuluõhtu oli ilma elektrita.“ 

Orelit ehitades peab arvestama ruumiga, kuhu ta läheb. „Pöide kiriku puhul on ühest küljest tegemist väga avara ruumiga, aga kuna seal on ülihea akustika, siis orel väga võimas olema ei peagi,“ räägib Kriisa. 

Liina Raudvassar

Hardo Kriisa

Sündinud 27.07.1940 Võrus

On orelimeistrite Kriisade kolmanda põlvkonna esindaja

Õppinud 1959–1963 Tallinna muusikakoolis (klaver) ja 1963–1965 Tallinna konservatooriumis (orel)

Oreliehitusega kokkupuude alates lapseeast

1961–1974 Estonia kontserdisaali oreli hooldaja

Aastast 1977 oli restaureerimisvalitsuse Rakvere orelitöökoja juhataja

1991 erastas orelitöökoja ja selle nimeks sai OÜ Kriisa Oreliehitus

Suuremad tehtud tööd: Nõmme Rahu, Tallinna Püha Vaimu, Tallinna Rootsi-Mihkli, Juuru, Tuhala, Harju-Madise, Reigi, Misso, Otepää, Võru, Urvaste, Räpina kirikus

On ehitanud oreli Ruhnu, Pärnu Eliisabeti ja Kuressaare Laurentiuse kirikusse ning Tartu muusikakooli

1960–1990 korrastas plaadisarja „Eesti orelid“ jaoks 30 orelit meie kirikutes

Valgetähe V klassi teenetemärk Eesti kultuuripärandi säilitamise eest

Pildigalerii: