Maailma lõpu radadel

Treffneri gümnaasiumis õpib üks vahva noormees, kellel on märkimisväärne kogus lipse. Koolis on ta ikka korrektse ülikonnaga, mida ilmestavad erinevatel päevadel uued lipsud, nii mõnedki nendest kikilipsud. Ühel päeval enne jõuluvaheaega tuli ta koolis mulle ilma lipsuta vastu ning ma küsisin spontaanselt: „Imre, kas maailma lõpp hakkab tulema, et sul lipsu ees pole?“ Ta kinnitas, et tema ajutine lipsuta olek ei ole läheneva maailma lõpu märk ning järgmisel vahetunnil nägin teda taas soliidselt lipsuga.

Hiljem sellele põgusale seigale mõeldes arvasin, et küllap sisaldus minu küsimuses teatud alateadvuslik mõttemuster. Aasta lõppemine ja ärevad ajad, ning praegune aeg on pandeemia tõttu kindlasti ärev, viivad mõtted aeg-ajalt maailma lõpule. Mulle tundub, et ka uue aasta alguses on sellel teemal üsna viljakas mõtiskleda, eriti kui seda teha läbi sellise teoloogia, kuhu kumab sisse pisut huumorit. 

Loomulikult peab maailma lõpu teemal arutledes arvestama loodusteaduslike andmetega. Oma viimasesse raamatusse „Sa oled taevas. Avatud uskliku apoloogia“ olen sisse kirjutanud ka peatüki „Ootame maailma lõppu“, mille alguses tsiteerin intervjuud tuntud akadeemiku ja poliitiku Ene Ergmaga, kes selgitab teemat astrofüüsiku vaatevinklist: 

„Olete selleks (maailma lõpuks) valmis?

Küll ma oskan end valmis panna, aega ju piisavalt – neli miljardit aastat.

Neli miljardit?

Päike kasutab selle aja jooksul oma vesiniku ära, paisub punaseks hiiuks. Võime sattuda selle ümbrise sisse, kus temperatuur on paar tuhat kraadi. Ongi maailmalõpp. Kui aga võtame kogu universumi, siis kulub kuni kümme astmes sada aastat ja järele jääb vaid kiirgus.“

Usuline selgitus püüdleb aga selle poole, et ettevaatlikult hoomata ka silmale nähtamatut ja teaduse abil ennustamatut. Jõulu ajal vanu pabereid lehitsedes avastasin rõõmsa üllatusena, et omal ajal Postimehe vahel ilmunud Eesti Luterliku Tunni lehekülje toimetajana olin ka maailma lõpu teemat püüdnud käsitleda.

Põhiartikli kirjutas tookord teoloog Alar Helstein, kes artiklis „20. sajandi kristlik maailmalõpukäsitlus“ (Postimees, 18. detsember 1999) analüüsis teoloogias olulist eksistentsiaalset, sotsiaalset ja looduskeskset lähenemist. Mõtted, et maailma lõpp tabab inimest hetkel, kui ta langetab otsuse, kas olla koos Kristusega, või arusaam Kristusest kui evolutsiooni eesmärgist ja vana maailma lõpust on kindlasti väärt meelde tuletamist ka täna. Kokkuvõtvalt tõdes Helstein: 

„Tänapäeva teoloogia ei püüa kirjeldada, kuidas universaalne maailma lõpp võiks välja näha. Küll aga püüab teoloogia selgitada, millega inimene võib arvestada ja millele loota, kui ta eeldab, et kogu tema eksistents ei lõpe surmaga.“ 

Kindlasti on maailma lõpu teemas ka akadeemiline mõõde. Teoloogiadoktor Jaan Lahe on oma raamatus „Sõnum teisest maailmast. Mis on kristluse põhisõnum“ maailma lõpu kohta kirjutanud: „Eshatoloogia ehk õpetus viimsetest asjadest ütleb mütoloogilises keeles, et inimene pole veel oma eesmärki saavutanud, et ta pole veel „valmis“, et ta on alles teel oma eesmärgi poole.“ 

Teema akadeemilisusega haakub ka meenutus, kuidas Teaduse ja Religiooni Kolleegium korraldas Tartus üle-

ülikoolilist interdistsiplinaarset valikkursust „Algused ja lõpud“, kus eri valdkondade inimesed rääkisid maailma lõppudest oma vaatevinklist lähtuvalt. Mäletan ka seda, et need loengud olid väga populaarsed. 

Käesoleval aastavahetusel lõpuaegadest mõtiskledes leidsin ehk kõige kohasema sümboli Johannese evangeeliumis põgusalt kirjeldatud Nikodeemose isikus. Maailma lõpu teemas sisalduvad alati kahtlused ja uskmatus ning ka Nikodeemos ei suuda aru saada, kuidas vana inimene saab uuesti sündida. Jeesus tõdeb teda kuulates: „Te ei usu mind juba siis, kui ma räägin maistest asjadest, kuidas te usuksite siis, kui ma teile räägin taevaseid asju?“ (Jh 3: 12) 

Ja ometi näeme Johannese evangeeliumi lõpuosas, et kunagi kahtlustes ja segaduses olnud Nikodeemos on suure tõenäosusega jõudnud selguseni ning otsustanud olla koos Jeesusega, ta on juures ning aitab kaasa Jeesuse keha hauda panemisele (Jh 19:39). 

 

 

 

 

Toomas Jürgenstein,

kolumnist