Tahaksin pihlapuu rüppe …

Uuele aastale vastu minemine toimus keset hingekosutavalt, päris parajas mõõdus ja hoomatavaid lumehangesid. Miks mitte laulda sel üleminekul, et „tahaksin pihlapuu rüppe, okstesse varjata pea …sinule laulan ja sina saad aru …“ Turvalist varjupaika vajame kõik mõnel hetkel. Kelle poole pihlapuu all istudes oma laul suunata on igaühe valik. Mõnele lugejale võib tunduda, et toimetaja on aastavahetuse tuhinas selge pilgu kaotanud, ometi on ontlik põhjus pihlapuule tähelepanu osutada täitsa olemas.

Ajakirja Eesti Loodus toimetus on 2022. aasta puuks kuulutanud justnimelt pihlaka: kaheidulehelise õistaime, mis kuulub roosilaadsete seltsi, roosõieliste sugukonda ja õunapuuliste alamsugukonda. Usun, et roosid ja õunad tundvad selles reas ehk üllatuslikud, ent milline pihlakas välja näeb, loodan on siiski enamikule eestimaalastest tuttav. Vähemasti sügisel. See, et puu vilju on botaaniliselt õigem nimetada pihlaõunadeks, on arvatavasti paljudele ootamatu.

Uue aasta töönädala esimesel päeval jalutades Emajõe äärt pidi toimetusse kõlas üle Tartu kirikukellade tüüne helin. Ei meenugi, et oleks seda hetke selliselt tähele pannud. Vähemasti mitte viimastel aastatel. Oli 3. jaanuar, kell 10.30. Tartu Kalevipoja monumendi juures oli äsja lõppenud mälestushetk. Mõeldi Vabadussõjale, selle läbi saabunud vabadusele ja asetati pärjad neile, kes eesmärgi nimel panustasid. Kõrvalt vaadates võib rituaal tunduda formaalne, palju rahvast kokku polnud tulnud. Samas usun, et sellise riikliku ajaloomälu hoidmisega võib olla nagu vikaarkristlusega. Vähesed tulevad kohale, samas on paljudele oluline, et neid asju tehtaks ja mäletataks. Et keegi teeks neid meie eest.

Möödunud aasta oli pigem keeruline. Arvan, et paljud võivad selle hinnanguga nõustuda. Mida siis meenutada? Vaktsineerimise algus ja jätk tõi polariseerumislaine, pensionifondi II sammas ootamatu rahavoo; Eesti sai uue valitsuse, mida mõni nimetas alguses päikesetõusuvalitsuseks; Afganistanis, Valgevene ja Ukraina piiridel toimunu on meie rahutust ja ärevust suurendanud. Kui mullu aastavahetuse ilutulestikke ära jäeti, siis eraalgatuslikud initsiatiivid olid siiski märkimisväärsed. Sel aastal pigem tagasihoidlikud. Kindlasti sõltus ka vaatluspaigast. Ometi mõtisklesin vaikselt, et kas hinnatõusude järjest kasvav tormituul on inimestele viimaks kohale jõudnud. Luterlikus kirikus olid eelmise aasta märksõnadeks õigusreformi lõpulejõudmine ja juhtorganite valimised. Kevadel väisas koroonalaine eriti tugevalt pealinna. Meie kogudused tulid toime, olid loovad ja hingehoidlikult leidlikud. Eesti Kiriku ajalukku jääb eelmisest aastast peatoimetaja vahetus. Oma ametiaega alustas peatoimetajana Liina Raudvassar.

Õnnistusrikast uut Issanda aastat! Olgu see siis pihlapuu rüpes või Jumala peopesa kaitsvas varjus! Ega seal suurt vahet polegi. Pihlapuugi Jumala looming.

Kätlin Liimets