Kannatlikkusest

Selle kuu alguses tähistasime kirikuaasta algust ja ridamisi järgnevad advendipühapäevad. Saabuvad jõulud on aeg, kus soovime olla koos oma pere ja lähedastega. 

Tänapäeva maailmas on elu muutunud tohutult kiireks. Info ja arvamuste kiire vaheldumine on saanud normiks. Seda aega sümboliseerib ka soov saada kõik kätte kiiresti, oleme hakanud unustama kannatlikkust. Meie elu on asunud juhtima materialistlikud unelmad ning tahame nautida elu. Meie kirikki on saanud osa ühiskondlikust raputusest ning paljud kristlikud põhitõed on rünnaku all.

Ajad on olnud alati muutlikud. Inimestena tähtsustame alati oma hetke ja enda viibimist kindlas ajas. Me küll väärtustame ajalugu ja toimunud sündmusi, kuid hetkemured on need, mis meie meeli vallutavad. Lähenevad jõulud on siiski aeg ka pisikeseks leevenduseks. Aeg olla koos ning ka hetk, mil lasta vaimul liikuda Looja juhatatud radadel. 

Jaakobus manitseb meid olema kannatlikud ja pika meelega. Ta toob kujundlikult sisse tolleaegsed põllumehed, kelle kannatlikkust kroonib võit. Põllumehed sõltuvad oma äraelamises otseselt ilmast. Nende saaki mõjutab ebasoodsalt see, kui on liiga kuiv või liiga märg, liiga külm või liiga kuum. Niisamuti peame meiegi laskma oma hingel olla kannatlik ja oma meelel olla pikk, nagu põllumehed seda teevad. 

Peame olema kannatlikud, meie meel peab olema valmis ning vaim ei tohi kustuda. Minu selle aasta advendisoov on lihtne: lähenevatel jõuludel palun Loojalt, et ta saadaks meile rohkem kirkust ja annaks aega meie pikal meelel kinnistuda südames. Kannatlikkus tähendab aega ja ootamist. Igasugune ootus aga põhjustab kahtlusi ja kiusatusi. 

Saan anda vaid mõningad soovitused. Võime neid kutsuda vaimulikeks harjutusteks. Neid järgides kinnistub meie usk ja kannatlikkus, meie vaim muutub tugevamaks ning süda kindlamaks. Minu soovitused on lihtsad, neid järgides on võimalik ooteaega enda jaoks kindlamaks teha.

Ära ole kinni hetkes. Sa võid muutuda vihaseks, kaotada sulle antud suuna ja eesmärgi, olla justkui ilma kompassita laev tormisel merel, mis pole põhja minemas, kuid suund koduranda on kadunud.

Ära keskendu iseendale – võid jääda kinni enesehaletsusse. Ära otsi kedagi, keda süüdistada, ära otsi kaastunnet. Siis saab meie süda kindlaks ja saame õnnelikuks. Ilma kannatuseta ei oska me väärtustada tulevast taevariiki. Hoiame oma südame kannatlikkuses, see tagab, et oleme andestavad ja suudame olla üle enesekesksest mõtlemisest. 

EELK peapiiskop H. B. Rahamägi on oma 1921. a ilmunud jutluste kogumikus oleva advendiajal peetud kõne lõpus ütelnud: „Meie tahame ju uut aega ja uut põlve, uut riiki ja uut seadust näha.“ Näeme, et pärast Vabadussõda olid meie riigil ja rahval ootused uuele korrale ja seadustele. Oleme kogenud seda tunnet 90ndatel, kui saime jälle vabaks. Peapiiskop Rahamägi soov on aktuaalne ka tänapäeval. Käies ühe jalaga muutuste lainel, hoiame oma südame ja vaimu kindlad ning ootuses, et õiglane süda ja kindel meel täidab ka uue aja seadused. Hoidkem kinni vanadest Looja seatud seadustest ning pidagem kalliks oma esivanemate traditsioone ja tavasid. 

Jõulud on aeg, kui vanad seadused ja tavad kohtuvad nüüdisajaga. Hoidkem ja väärtustagem oma ilusaid kalmistuid, hoiame endas oma lähedaste pärandit. Jõulud pole ainult tarbimisühiskonna pakkumiste aeg, need pühad on aeg olla koos pere ja lähedastega. See on ka aeg lasta täituda ootusel, et saabuks rahu ja vaimu aeg, kus mitte keegi ei tohi ilma jääda selle imelise püha tundest, keegi ei tohi olla üksi ega unustatud. Jõulud on andmise ja jagamise aeg. Kui keegi meie lähedastest ei saa jagada meiega koos olles jõulurõõmu, siis hoiame temaga kontakti ning anname teada, kui väga me temast hoolime.

Ilusat advendiaja jätku kõigile!

 

 

 

 

Tanel Meiel,

justiitsministeeriumi peakaplan