Inimestel on elavat usku ja armastust, teotahet ja palvemeelt, nälga ja janu Jumala sõna järele

Intervjuu peapiiskop Andres Põderiga.

Peapiiskop Andres Põder ütleb Eesti Kirikule antud intervjuus, et uued ajad vajavad uusi suhtumisi, aga tähtsaim on inimene, sest kiriku kapital ei ole mitte maad ja majad, vaid inimesed.

Küünlapäeval saab Teil täis kolm aastat peapiiskopi ametis. Iga aasta selles väärikas ja vastutusrikkas ametis kannab kindlasti oma märksõna. Kas 2007. aastat jäävad meenutama kiriku juubel, noored ametisse asunud praostid, kiriku arengukava koostamine, liturgilise käsiraamatu ettevalmistamine, koostöölepe Välis-Eesti kirikuga vm?

Kindlasti kõik eelnimetatud ja veel palju muudki. Kiriku elu on niivõrd paljutahuline ja rikas, et poleks õige iseloomustada seda vaid ühe-kahe märksõnaga. Tõstaksin esile mitmeid olulisi sündmusi.
Pastoraalseminari lõpetas märkimisväärne arv diakoneid ja ametisse pühitseti 16 uut preestrit. Usuteaduse Instituut avas doktoriõppe ja võttis vastu esimesed doktorandid, mis annab tunnistust meie kiriku akadeemilisest võimekusest. Praegu on EELKs rohkem teoloogiadoktoreid kui kunagi enne.
Diakooniavallas alustas EELK HIVi-/aidsiennetustöö alaste konverentside ja koolitusega. Roman Toi nimeline lauluvõistlus rikastas meie omamaist koguduselaulu varamut 107 uue lauluga. Seda loetelu võiks jätkata.
Olen tänulik kõigile, kes oma tegevusega andsid tunnistust kiriku elujõust ja aitasid kaasa Jumala sõna kuulutamisele meie rahva keskel. Tänu Jumalale, kes lasi igati korda minna aasta, mil tähistasime oma kiriku 90. aastapäeva.

Rahvuskaaslaste konverentsil novembrikuus Tallinnas öeldi, et hinnanguliselt 150 000 eestlast ei ela Eestis. Seda arvu on aidanud suurendada oma tagasihoidlikul moel ka EELK, saates juba aastaid vaimulikke teenima välis-eesti kogudustesse.
Samal ajal ei ole õpetajat näiteks heal järjel Rõuge kogudusel. Ühelt poolt napib õpetajaid, teisalt otsivad koguduste vaimulikud lisatööd riigiametites või erasektoris. Milline on väljapääs, et kogudustel oleksid õpetajad ja neile ka ilma kirikuvälise lisatööta vääriline palk tagatud?

EELK ei ole vaimulikke välismaale tööle saatnud. Selleks puuduvad majanduslikud võimalused. Küll oleme mujale tööle asumiseks nõusoleku andnud. Töökohtade puhul tuleb arvestada ühiskonnas toimunud muutusi. Kiriku töötajaskond on jätkuvalt üks püsivamaid, kuid teatud dünaamika on ka siin paratamatu.
Tänased kogudused on väga erinevad nii suuruselt kui majanduslikelt võimalustelt. Täismahulise ja konkurentsivõimelise palgaga töökoha olemasolu ei saa siiski teha koguduse vältimatuks tingimuseks. See tähendab automaatselt olukorda, kus vaimuliku leidmine võib olla võimalik vaid kokkulepete alusel, mille puhul lisatöökoha omamine on sageli mitte ainult aktsepteeritav, vaid ka paratamatu.
Kindlasti ei ole lahenduseks koguduste liitmine ja vaimulike arvu vähendamine. Pigem tuleb kirikul tegutseda intensiivselt – luua uusi kogudusi ja koolitada uusi vaimulikke. Palgalisi töösuhteid saab luua just niisuguses ulatuses, milleks parajasti majanduslikult ja moraalselt valmis ollakse. Üldjuhul on kogudused ja vaimulikud andnud siin oma parima.

Uuest aastast jõustusid kohustuslikud teenistuslepingud, mis on seotud keskkassa toetusega. Kuidas need aitavad lahendada vaimulike toimetulekuprobleeme? Kui suur on ühe keskmise vaimuliku töökoormus ja sissetulek?

Teenistuslepingutega püüab kirik korrastada teenistussuhteid ja saada paremat ülevaadet töötingimustest. Praegusel hetkel on keskkassast võimalik toetada vaid mõne üksiku raskustes oleva koguduse või prioriteetse tegevuspaiga vaimulikku. Täismahulise keskkassa loomine on siiski väga keeruline.
Ajaloolistel põhjustel on meie kogudused isemajandavad juriidilised isikud, kes peaksid osa oma varadest ja õigustest delegeerima keskkassale, et võimaldada ümberjagamist. Ka suurtel ja võimekatel kogudustel ei ole sisuliselt ülejääke – koguduse töö nõuab pidavalt laienemist ja tegelikult ei jätku selleks kusagil piisavalt raha.  
Täiskohaga töötava vaimuliku töökoormus võiks olla tinglikult võrreldav teiste ametite vastava töömahuga. Samas ei saa vaimuliku kutset kuidagi piirata formaal-sete tööülesannete täitmisega – tal tuleb evangeeliumi kuulutada kogu oma jõu ja ajaga.
Minu mure on, et olukorras, kus kirik eeldab õpetajalt kõrgemat teoloogilist haridust ja täit pühendumist, ei taga kogudused neile alati õiglast ülalpidamist. Kutsun siinkohal kirikuliikmeid üles teadvustama seda, et koguduse vaimulik teenimine sõltub suures osas neist endist.

Sel aastal tähistame Elmar Salumaa 100. sünniaastapäeva. Meie kirikus on vaimulikke, kes on tema jüngrid ja õpilased. Peale on kasvanud uus põlvkond, kes Salumaast vaid legende kuulnud. Kui teravalt on tajutav EELK vaimulike hulgas põlvkondade vahetus?

Professor Elmar Salumaa mõju on olnud tänuväärne ja mitmepalgeline. Julgen väita, et oma õpilastest ei vorminud ta isiklikke jüngreid. Mitmel neist kujunesid hoopis vastupidised arusaamad. Vaatamata sellele on lugupidamine Salumaa vastu püsinud, sest ta ärgitas, lausa provotseeris mõtlema.
Põlvkondade vahetus on olnud tõepoolest murranguline – nõnda arvukat ja noort vaimulike põlvkonda pole meil olnud vähemalt pool sajandit. Samas tähendab see mõningast järjepidevuse katkemist, vanade hoiakute ununemist. Näen siin ka plusse: uued ajad vajavadki uusi suhtumisi.

Kui sageli jõuate oma esinduskohustuste kõrvalt süveneda koguduste ellu ja neid külastada? Millist tuge pakub kirikuvalitsus kogudusevaimulikule?

Kogudusi külastades on enamasti ühendatud nii esindus-ülesanne kui võimalus tutvuda kohapealse eluga. Möödunud aastal õnnestus mitmesugustel põhjustel külastada umbes neljakümmend kogudust, s.o ligi veerandit meie kogudustest.
Minu kogemused on väga julgustavad. Peaaegu kõikjal on kordaminekuid, uusi algatusi, aktiivseid inimesi, kes tahavad teha jumalariigi tööd. Esmajoones toimub vaimulike töö korraldamine ja probleemide lahendamine siiski praostkondades. Kirikuvalitsuse roll on peamiselt koordineeriv ja nõustav, pakkudes moraalset tuge.  

Praegu on iga viies EELK vaimulik naine. Kümmekond aastat tagasi oli neid vaid 14. Milline on naiste osakaal vaimulikkonnas 10 aasta pärast? Millal saab EELK esimese naispiiskopi?

Ei oska taolisi arve ja aegu öelda ega ennustada. Nagu põlvkondade kiire vahetumine võib kõigutada kiriku ajaloolist järjepidevust ja tasakaalu, võib seda teha ka vaimulike koosseisu kiire sooline muutus. Kui kirikus selline võimalus on juba antud, sõltub ülejäänu kirikurahvast, meestest ja naistest endist.

Kui suure töötegijate väega võib EELK arvestada: vaimulikud, töötegijad, muusikud, vabatahtlikud. On seda palju või vähe, et kirik oma erinevates töövaldkondades, sh ka teoloogiahariduse andmisel toimiks ja kirikust inimestele tuge oleks?

Vaimulike nimekirjas on praegu ligi 220 isikut, neist ligikaudu 40 emerituuris või reservis. Kirikumuusikuid on umbes 300, sama palju on pühapäevakooliõpetajaid ja noortetöö tegijaid, diakoonia alal tegutseb üle 150 inimese. Lisaks kantseleiametnikud, sekretärid, kellalööjad, kirikumehed, koristajad, surnuaiavahid jne.
Konkreetsete tööülesannetega on meie kirikus tegevad niisiis umbes tuhat inimest. Tänuväärset tööd teevad ka ligi 2000 koguduste nõukogu liiget, kes ühiskondlikus korras vastutavad koguduste elu korraldamise eest. Seda on päris palju.
Samas on alati küsimus, millist kirikut me silmas peame. Kui lähtuda olemasolevast liikmeskonnast ja majanduslikest kaalutlustest, võib töötegijate hulka alati optimeerida, see tähendab – vähendada. Kui tahame näha kasvavat kirikut ja teenida kogu rahvast, tuleb pidevalt leida ja motiveerida uusi töötegijaid.
Võrdlusena võib nimetada, et baptistidel ja metodistidel on üks vaimulik umbes poolesaja, katoliiklastel ja õigeusklikel poole tuhande ja luterlastel tuhande koguduseliikme kohta. Kasvuruumi on niisiis küllaga. Rahvaarvule mõeldes on tulevikuvisioonina võimalik kõnelda isegi 700–800 vaimulikust.

---

 

Kirikus on järjest enam tähelepanu pööratud oma liikmete tunnustamisele. 72 inimest on saanud Teeneteristi, paljud konsistooriumi aukirja või tänukirja. EELK 90. sünnipäeva puhul anti välja ligi 600 eriaukirja. Miks sellest, kes eriaukirja said, tehti konsistooriumis nii suur saladus, et Eesti Kirik ei tohtinud neid nimesid avaldada?

On rõõmustav, et meie kirik sai eelmisel aastal mitte ainult ametliku sümboolika ja lipu, vaid ka paremad võimalused tublide inimeste tunnustamiseks. Oleme püüdnud meeles pidada ja innustada neid, kes oma usu ja pühendumusega võivad olla eeskujuks ka teistele.
Seda on päris keeruline teha, sest neid inimesi on väga palju. Kasutan siinkohal võimalust öelda tänusõnad kõigile ustavatele jumalariigi töötegijatele, kelleni taoline vormiline tunnustus veel jõudnud pole. Selliste inimeste arvukus ilmnes ka EELK 90. aastapäeva aukirja väljaandmisel.
Kandidaate nimetasid praostkonnad ja organisatsioonid vastavalt oma põhimõtetele. Kokkuleppe kohaselt jäi neile (mitte konsistooriumile) ka nimede avalikustamise eesõigus. Nüüdseks on see teoks saanud ning paljud nimed on jõudnud ka ajaleheveergudele.

Kirikuvalitsuse töökoormus on ilmselt suur. Piiskop Einar Soone on puhkuseaastal, ametist lahkumisest aprillikuus on teatanud kantsler Mati Maanas. Kes võtab üle kiriku majandusasjade korraldamise?

Kirikuvalitsuses on tõepoolest tööd piisavalt, kuid sellega, mis hädavajalik, tuleme toime. Küsimus on pigem muus: kirik võiks olla tsentraalselt palju võimekam ja tegutseda ühtsemalt kui seni. Selleks läheb vaja aga täiendavat kaadrit ja finantseerimist.
Ka efektiivset haldusreformi, millest on kõneldud, ei saa läbi viia ilma ressursse suurendamata. Kui kiriku avalikkus seda oluliseks peab, on ka need küsimused lahendatavad. Uue kantsleri valib kirikukogu kevadisel istungjärgul.

Advendiajal pidid saama kõik EELK liikmed koguduste kaudu Teie kirja heade soovidega kaaskristlastele. Tean kogudusi, kes ei saanud neid kirju postitada, sest eelarve ei lubanud taolist väljaminekut. Rõuge koguduse liikmena pole mina samuti seda kirja saanud. Kas see kurvastab Teid, et kiri ei ole jõudnud kõigi adressaatideni?

Plaanides läkitada kirja kõigile EELK liikmetele, olin muidugi teadlik selle kohaletoimetamise raskustest. Loodan siiski, et erinevaid teid pidi on kirja sisu jõudnud enamiku asjaosalisteni. Üheks eesmärgiks kirja koostades oligi panna kogudusi mõtlema, kuidas nad oma liikmetega suhtlevad ja kas neil on olemas ka postiaadressid. See nõuab järjepidavat tööd, kuid on hädavajalik.
Võin oma kogemustest kinnitada, et kirjade saatmine koguduseliikmetele ei koorma eelarvet, vaid suurendab seda. Piiblist teame ka, et hea karjane otsib «kadunud lambad» üles. Kirigi saab siin abiks olla. On loomulik, et koguduse liige vähemalt korra aastas oma koguduselt mingi teate saab, kas või jumalateenistuste toimumise kohta. Loodan, et see suhtluskanal tulevikus järjest paremini toimima hakkab.

EELK eelarve on alati olnud väga pingeline, teisiti pole see ka 2008. aastal. Vähemaks jääb välistoetust ja enam peame toime tulema iseenda teenitud vahenditega. Kui suure osakaalu eelarvest moodustab liikmeannetustest saadav tulu ja kui suure kinnisvaralt teenitav tulu?

Võime rõõmustada, et nii koguduste kui keskasutuste majanduselu on järjest paranenud ja kiriku kogukäive on ületanud saja miljoni piiri. Meie kiriku suurust ja vajadust arvestades on see siiski väike number. Vaid umbes 13% koguduste laekumistest moodustavad liikmeannetused, ülejäänu tuleb majandustegevusest (ca 20%) ja mitmesugustest eriannetustest.
Ometi peaks just liikmed oma kogudust ülal pidama. See on nii usu- kui auasi. Mitmel pool kõneldakse kümnisest ja see on hea. Kirikukogu on soovitanud seni liikmeannetuse määrana üht protsenti sissetulekutest. Mõeldes Eesti keskmisele palgale tähendaks seegi umbes neli korda suuremat laekumist, kui tegelikul praegu on. Arvan, et koguduseliikmed vajavad lihtsalt rohkem teavet kiriku majanduselu kohta. Inimeste annetamisvalmidus ja -võimalus ju aina suureneb.
Mis puudutab keskasutuste e konsistooriumi eelarvet, siis üldmahus pole siin viimastel aastatel tõepoolest kasvu olnud. Proportsioonis üldkiriku tuludega on aga toimunud pidev vähenemine. Okupatsiooniaastatel oli kirikukassa maksuks 15% koguduse sissetulekutest.
Alates ajast, kui hakati kasutama kindlat liikmepõhist maksumäära, on keskuse rahastamine vähenenud ligikaudu kümme korda. Seda põhjusel, et kirikukassa maksu tõstmine pole olnud vastavuses inflatsiooniga.
Ometi on keskvalitsusele seadustega pandud ülesandeid järjest suurendatud ja temalt oodatakse põhjendatult tõhusamat tegevust. See, nagu eespool nimetasin, on võimalik vaid sisulise finantsreformi kaudu. Ehk aitab sellele kaasa lähiajal loodetav kinnisvaratulu kasv. Ometi ei ole kiriku kapital maad ja majad, vaid inimesed.

Tallinna Kaarli kogudus on üks EELK suuremaid nii liikmete arvult kui ka eelarve mahu poolest. Kogudus jõuab isegi palgalist juhatuse esimeest pidada. Milline on aga üks EELK keskmine kogudus?

Nii nagu on küsitava väärtusega «keskmise» inimese kirjeldamine, on küsitav ka keskmise koguduse modelleerimine. Kõik sõltub sellest, mida võtta aluseks ja millega võrrelda. Kui lähtuda liikmesannetajate arvust, võib Tallinna Kaarli kogudust ülejäänute kõrval tõesti nimetada suureks, Tallinna elanike arvu seisukohalt on see aga päris väike kogudus.
Samas võib maakogudus oma kihelkonna piires olla suur. Suur liikmete arv ei tähenda ka alati aktiivset koguduseelu. Mõneski «väikeses» koguduses on kirik rahvast täis, tegutsevad koorid ja pühapäevakoolid. EELK on väga eripalgeline ja dünaamiline. Loodan, et keskmine kogudus on selline, kus inimestel on elavat usku ja armastust, teotahet ja palvemeelt, nälga ja janu Jumala sõna järele.

Millal ehitatakse Eestis järgmine luterlik kirik ja kus see võiks asuda, kas Lasnamäel või Sõrve säärel?

Möödunud aastal pühitseti sisse kaks valminud kirikut – Viimsis ja Rooslepas. Lõpusirgele jõudis Nõmme Lunastaja kiriku taastamine, mille pühitsemine seisab ees. Anseküla uue kiriku ehitustöödega Salme alevikus loodetakse valmis saada sellel aastal.
Kiriku ehitamise plaane peetakse Sakus, tehtud on esimesed otsused koguduse ja kiriku rajamiseks Mustamäele. Kuulutuspunkte on tekkinud ja tekib järjest juurde. Demograafiliste muutuste tõttu on paratamatu ka uute kirikute ehitamine. Pealegi võimaldavad kaasaegsed hooned koguduse elu paremini korraldada.
Kutsun kogudusi üles selleks samme astuma just uusasundustes. Mis väljendaks paremini ühiskonna ja ta liikmete vaimsust kui uued kirikud? Usun, et käes on aeg, kus osatakse rõõmu tunda isiklikust panusest pühakoja valmimisse.

2007. aastat jääb meenutama ka kõrgete kirikutegelaste viibimine Eestis (nt Kirikute Maailmanõukogu peasekretär Samuel Kobia) ja Soome kirikuvalitsuse visiit. Samuti on Teil olnud kohtumisi välismaal. Kuidas Teie hinnangul näevad nad meie kirikut ja selle arenguid? Kas kohtumistest on olnud ka konkreetset kasu, uusi koostöölepinguid?

Eelmisel aastal külastasid Eestit Venemaa, Ingeri, Läti, Leedu, Rootsi ja Soome luterlike kirikute juhid ning oikumeeniline koostöö sai uut hoogu. Selle tulemusel õnnestus lõpule viia Siberi Evangeelse Luterliku Kiriku moodustamise aastaid kestnud protsess ja pühitseda ametisse selle kiriku piiskop.
Rootsi kirikuga, kelle mõne eetilise otsuse kohta oleme andnud selgelt eitava hinnangu, leppisime kokku asjakohase koostöö osas valdkondades, kus meil eriarvamusi ei ole. Tavapäraselt head suhted jätkuvad Soome kirikuga. Rõõmustav oli Balti riikide luterlike kirikute suhtlemise elavnemine. Sõlmitud sai eelleping sõprussidemete arendamiseks Rochesteri piiskopkonnaga Inglismaal.
Möödunud aastal võtsin osa mitmest olulisest oikumeenilisest kohtumisest, nagu näiteks Luterliku Maailmaliidu 60. aastapäeva tähistamine Lundis ja Porvoo osaduskonna kirikupeade kohtumine Dublinis. Euroopa Liidu juhtide kutsel osalesin religiooni rolli ja Euroopa ühisväärtuste alasel debatil Brüsselis, kus ma koos piiskop W. Huberiga Saksamaalt ja piiskop Ch. Kleiniga Rumeeniast esindasin Euroopa luterlasi.
Tundub, et Eesti kiiret arengut hinnatakse ja meie kirikut aktsepteeritakse kui olulist suhtekujundajat siinses luterlikus ruumis. Olen kuulnud väliskirikute esindajaid ütlemas, et neile on jätnud sügava mulje Eesti kirikurahva kindel ja lootusrikas usk.  

---

 

Kas Teie meelest on kirik piisavalt meediapildis ühiskonnaelu aktuaalsetel teemadel kaasa rääkimas? Keda kiriku arvamusliidritest Teie meelest avalikkus enim arvestab, kas need on vaimulikud või tublid kristlased, koguduseliikmed?

Tundub, et usuliste teemade käsitlemine meedias on laienenud. Ometi ei julgeks ma väita, et kirik ühiskonnaelu aktuaalsetel teemadel kuigivõrd kaasa räägib. Sellel on mitu põhjust. Esiteks puudub suurel osal avalikkusest eelteave kiriku seisukohtade mõistmiseks, teiseks pole meil aktuaalsetes küsimustes alati piisavalt kompetentsust, kolmandaks ei soosi ajakirjanduse tänane stiil kirikurahva seisukohtade avaldamist.
Küsitakse ka, kas taolist päevakajalist sekkumist üldse vaja on, evangeelium on ajatu. Küllap on. Arvan siiski, et mõne üksiku liidri sõnavõtu kõrval on väga oluline võimalikult paljude koguduseliikmete ülesastumine ja mõtteavaldus. Just seeläbi kujuneb avalik arvamus.

Millist kaugemat eesmärki teenivad Teie poolt esimesel advendil välja kuulutatud ristimisaastad ja millised üritused seda teemat kannavad? Kui mitmele kristlasele olete ise ristivanemaks?

Ristimise teema-aastatega soovin ühelt poolt laiemalt teadvustada ristimisega seotud probleeme, teiselt poolt ärgitada kirikusisest ühistegevust. Ristimine on sakrament, milles väljendub ristiusu põhisisu ja mis omab tähendust kogu eluks. Ilmselt ei saa me olla päris rahul ristimiste arvuga ega sellega, milline on osa ristitute edasine side kirikuga.
Olen ka ise neljakordne ristivanem ja tean, kui nõrgalt olin selleks tähtsaks rolliks ette valmistatud. Tegu on niisiis väga kaugele ulatuva küsimusteringiga. Esimese suurema projektina on välja kuulutatud uue leeriõpiku koostamise konkurss. Välja tuleks anda mitmesugust ristimise ja kristliku kasvatuse alast materjali.
Kutsun üles pidama ristimist käsitlevaid jutlusi, piiblitunde, koolitusi ja konverentse. Teretulnud on iga algatus, mis toetab selle teema aktualiseerimist. Kui teema-aastatel on tulemust, võib kavandada ka järgmisi teemasid, näiteks pühapäeva pühitsemine ja jumalateenistus.

Järjest enam on kirik kui üldsuse silmis avalik ruum saamas kontserdipaigaks. Kas kirik on kontserdisaal? Milline muusika Teie meelest sobib kirikusse?

Kirik ei ole kindlasti kontserdisaal, kuid kirikus võivad toimuda sinna sobivad kontserdid. Rahvakirikuna on EELK püüdnud teha kiriku uksed võimalikult lahti, ning leidnud, erinevalt mõnest eksklusiivpühadusse klammerdunud kirikust, ka enam toetust pühakodade kordategemiseks.
Loomulikult ei tohi ükskõik millise majandusliku tulu nimel teha pühakojast ilmalikku klubi. Selle eest vastutab iga vaimulik. Kirikusse sobib muusika, mis oma laadi või kontekstiga austab Jumalat ja kasvatab meie usku. Selle eest tänu kõigile muusikutele!

Kunsti eesmärk on inimeste väärtushinnangute positiivses suunas mõjutamine, aga vahetevahel näidatakse lavalaudadel vaatajatele nilbusi. Kas kirikul on võimalik mõjutada seda, et kunst jääks kunstiks, mitte labasuse propageerijaks ja kujutajaks?

Kirik saab muuta maailma ja seal toimuvat ainult seeläbi, et ta ustavalt kuulutab evangeeliumi ja tunnistab Kristust. Tõeliselt suur kunst on enamasti religioosne. Märkimisväärne osa meie tänasest kirjandusest ja kunstist on kahjuks inimest madaldav, aatetu ja mannetu. Usun, et järjest enam kasvab peale suuri loojaid nagu Jaan Kross, Arvo Pärt või Jüri Arrak, kelle teosed avavad inimese ja maailma vaimset rikkust, ülevust ja eesmärki.

Millega seisab kirik silmitsi 2008. aastal?

Käesoleval aastal tähistame Eesti Vabariigi 90. aastapäeva. Teame, et iseseisvuse saavutasime ristirahvana. Kiriku ülesanne on kutsuda rahvast oma identiteeti ja kristlikke juuri taasavastama. Vanapagan võib ristimata lapse puupaku vastu ümber vahetada, hoiatab rahvapärimus. Võib-olla on meil kultuurilises mõttes just nii läinud.
Palju räägitakse hoolimatusest ja ükskõiksusest. Oma aja ära elanud ateismi asemele pürgivad animistlik-sünkretistlikud uus-usundid nagu New Age, maa- või taarausk, nõidus ja maagia. Eesti usulise minevikuga on neil vähe seost. Mis on eesti vaim? Teie olete maa sool, ütles Jeesus oma jüngritele. Iseloomustagu see eestlastele armsaks ja omaseks saanud Piibli mõiste meie kirikut ja rahvast ka eeloleval aastal.

Küsis Sirje Semm

Kümmekond aastat on kirikukogu poolt valitud liturgiline komisjon ette valmistanud kirikukäsiraamatu eelnõu. Eelmisel aastal arutas eelnõu õpetuskomisjon ja esitas selle piiskoplikule nõukogule. Viimane on saatnud eelnõu vaimulike konverentsile. Kas võib loota, et sellega on üks pikk protsess lõppenud ja EELK saab peagi uue kirikukäsiraamatu?

Kirikule on tunnuslik teatud liturgiline ühtsus. Seda eeldab ka kirikuseadustik. Juba ammu puudub aga EELK-l kehtiv jumalateenistuse kord, mis on halvim võimalik olukord. Küsimus ei ole niivõrd selles, kas see või teine, vaid kas üldse. Arvestades EELK traditsioonilist polariseeritust on kindel, et uuendatud liturgia vastuvõtmise eeldused lähima kümne aasta jooksul ei muutu. Aeg on ammugi küps.  
Kirikukäsiraamatu eelnõu fikseerib ja korrastab liturgilise praktika, mis on aastatega kujunenud väga laialdaseks. See vastab kaasaja luterluse liturgilisele arengule ja arusaamale (ka Luterlik Maailmaliit pidas oma 60. aastapäeva jumalateenistuse just sellise korra kohaselt).
Kirikukäsiraamatu eelnõu on valminud kirikukogu poolt volitatud asjatundlike teoloogide käe all ning see on tasakaalustatum ja rikkam kui senine, juba EELK rajajate poolt liturgiliselt kesiseks peetud agenda, kus terve rida talitusi hoopis puudub.
Piiskoplikus nõukogus, kuhu kuuluvad kõik praostid, eelnõule vastuhääli ei tulnud. Ühtki ametlikku vastuseisu pole esitatud ka väljastpoolt. Küll on taotletud luba vana agenda kasutamiseks olukorras, kus uus kord kehtima hakkab.
Mullu aprillis allkirjastasid 70 vaimulikku ja 51 kirikumuusikut pöördumise, milles öeldakse: «Seoses uue jumalateenistuste ja ametitalituste käsiraamatu kasutuselevõtuga EELKs anname teada oma soovist jätkata senise agenda keeleliselt redigeeritud variandi kasutamisega uue jumalateenistuse ja ametitalituste käsiraamatu kõrval.»
See on üheselt mõistetav mõtteavaldus. EELK õpetuskomisjon tegi piiskoplikule nõukogule ettepaneku: «Leida viis mõlema liturgilise korra õiguslikuks kinnitamiseks.» See viis ka leiti, ilma et tulnuks muuta kirikukäsiraamatu menetlemise käiku.
Tõsi. Üks kord näib parem kui kaks, kuid kaks on siiski parem kui piiramatu arv. Minu meelest on praeguseks välja kujunenud kirikusisene kokkulepe ja eeldan, et sellest lähtudes annaks eelnõule toetuse ka vaimulike konverents. Kahjuks võivad seda raskendada ka tehnilis-protseduurilised põhjused.