Tänust ja tunnustusest

Ühe väikese linna postkontorisse jõudis kord kiri, mis oli saadetud jõuluvanale. Selliseid kirju oli seal jõulude eel varemgi nähtud. Lastel on ju ikka kombeks kirjutada oma soovidest ja oma tublidusest ning vahel juhtub sedagi, et mõni taoline kiri jõuab ka postkasti. Seekord aga oli käekirja vaadates selge, et kirjutajaks ei olnud laps. Kiri tehti lahti, et uurida, kust see on tulnud ja kuhu see tuleks saata.

Selgus, et kirja oli kirjutanud üks linnas elav vanaproua, keda kõik postkontori töötajad tundsid. Tal ei olnud enda jaoks mingeid soove. Ta väitis, et oma pensionist elas ta üsna hästi ära. Proua oli aga mures naabripere pärast, kus isa oli kaotanud töö ja ema mitme väikese lapsega kodus. Proua kartis, et selle pere pühad võivad tulla väga kurvad.
Oma nõutuses pöördus ta jõuluvana poole, küsides paari tuhande krooni suurust summat, millega teha naabripere pühi rõõmsamaks. Tema kaastunne nakatas ka postkontori töötajaid. Nad tegid oma majas korjanduse ja said kokku küsitust vaid paarisaja krooni võrra väiksema summa ning läkitasid selle kirja kirjutanud vanaprouale.
Päeva pärast saabus postkontorisse jälle sama käekirjaga jõuluvanale adresseeritud kiri. Proual ei olnud rohkem soove. Ta tänas jõuluvana ja teatas talle, et saadud raha eest tegi ta naabrilastele kõik vajaliku ja pühad nende peres olid tõesti kenad. Ühtlasi mainis ta, et kuigi häbematud postkontori tegelased olid paarsada krooni tema ümbrikust ära varastanud, ei olnud ta neile pahane, vaid jättis selle võtjate südametunnistusele. Tema sai puuduva rahatagi kõik korraldatud.
Pole kuigi raske osutada inimestele, keda oma elu vajakajäämiste eest vastutavaks peetakse. Kuigi see teadmine midagi ei muuda, annab see ilmselt siiski teatud kergendust. Teame vähemalt, et mitte ainult me ise pole süüdi kõiges, mis meil viltu veab ja puudu jääb. Hoopis raskem on ära tunda neid, keda võiksime tänada heade asjade eest oma elus. Nagu jõuluvanagi, kes meid ainult korra aastas külastab, on üsna lihtne paluda ja vahel ka tänada Jumalat, keda me oma silmaga ei näe.
Tunnustada inimesi, kelle abil Jumal meie eest hoolt kannab, pole sootuks sama kerge. Neile saab tänu asemel sageli osaks hoopis hukkamõist ja halvakspanu. Nii juhtus juba siis, kui sündis laps, kelle pere jaoks Petlemma võõrastemajades polnud vaba tuba. Igas majas oli küllalt tegemist ilma selle veidra noorpaarita, kes viimaseid päevi lapseootel pruudiga oli ette võtnud vastutustundetult pika teekonna. Kindlam oli neid ka oma kodust ohutus kauguses hoida.
Elame praegu kahe suure sünnipäeva vahelises ajas. Möödunud aastal sai üheksakümneaastaseks meie kirik, üsna varsti saab sama vanaks meie riik. Mõlemad tähtpäevad on andnud põhjust jagada tänu ja tunnustust sadadele inimestele nende teenete ja töö eest. Nii nagu varasematel aastatel, olen ka tänavu kuulnud palju nurinat selle üle, et teenetemärke ja tänukirju jagatakse liiga ohtralt ja kerge käega. Olen aga korduvalt täheldanud, et ükski nõnda nurisenu ei kurda siis, kui teda ennast meeles peetakse.
Tean, et raske on sõnadesse panna tunnet, mis mindki valdas möödunud aastal, kui esimest korda kolmekümne aasta jooksul nägin kirjalikku tunnustust kirikus tehtu eest. Tunnustuseta jäänud ja tänuta tehtud töö on nagu vastuseta jäänud kiri, sest tegija ei tea, mida sellest arvatakse ning kas seda on kellelegi vaja. Ent pole tarvis ei tea mida ega kuigi palju, et hajutada kõhklusi selle üle, kas nähtud vaev ka midagi muudab ja pingutus end ära tasub. Aitab, kui lihtsalt öelda aitäh, mis ei maksa küll midagi, kuid on hindamatu väärtusega.
Möödunud pühapäeval pidasime Jeesuse ristimise püha. Matteuse evangeeliumi loos, mida kirikutes loeti, on kirjutatud: «Taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, ja ennäe, hääl taevast ütles: «See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!»» Need sõnad olid tunnistus Jeesuse algava tegevuse kohta. Need olid aga ka tunnustus, mis eelnes kõigile tema õpetustele ja imetegudele, kannatusele, surmale ja ülestõusmisele – kogu tema lunastustööle. Erinevalt inimestest jagab Jumal oma tunnustust meilegi juba siis, kui me pole veel midagi korda saatnud. Ta tunnistab meid ristimises oma lasteks, kellest tal on hea meel. Sellest oleneb tohutult palju, tegelikult kõik.
Öeldakse, et inimestena on meil võimalik saada vaid sellisteks, nagu meid keegi usub olevat võimelised saama. Ma ei tea ühtki inimest, kes oleks kunagi öelnud, et talle on antud liiga palju võimalusi, või kes kurdaks, et teda on ülearu tänatud. Nii tööle eelnev kui järgnev tunnustus avab aga taevad üle meie elu ning annab edasi minekuks vajaliku kindluse ja väe, nagu selle sai Jeesus ristimisel tuvina tema peale laskunud Jumala Vaimuga.

Heino Nurk,
õpetaja