Isadepäev

Olen aastaid uurinud oma sugupuud ja seda mitte ainult vanades kirikuraamatutes näpuga järge ajades, et kes kellega sugulane on, vaid pigem inimeste mälestusi kirja pannes, omavahelisi seoseid üles märkides, küla ja kihelkonna kaarte uurides, vanade esemetega kaasas käivaid lugusid korjates jne. 

Nii ongi juhtunud, et oma vanavanaisast, kes lahkus neljast vaarisast viimasena ja napilt aasta enne minu sündi, olen kuulnud nii palju, et kohati on tunne, nagu oleksin justkui ise temaga kohtunud. Vanavanaisa elu polnud kerge. Mitte ainult mitmed sõjad ja teenimine tsaariarmees ei jätnud talle jälge, vaid ka tema isiklik elu kulges üsna käänuliselt. Ta oli aga ustav Jumala sulane, kelle kodutalus peeti külapalvetunde ning kelle mõju minu isale ja järeltulevatele põlvedele oli kindlasti märkimisväärne.

Oma emapoolset vanaisa mäletan vähe. Millegipärast meenub ta mulle äärmiselt tõsisena ja ma isegi pisut pelgasin teda. Vanaisa oli kirikus jutlustaja ja nii kangastubki ta mulle Piiblit käes hoidva mehena, kes laulis meelsasti kirikulaule. Kuna ta elas maal, siis me ei kohtunud väga tihti ning külaskäikudest on meeles pigem vanaema, kes kõike korraldas. Vanaisa oli justkui tagaplaanil. 

Eriliselt on meelde jäänud aga vanaisa lahkumine. Ta elu viimastel kuudel tulid vanavanemad meile elama. Mäletan, et olin tol õhtul juba uinunud, kui ema tuli vaikselt äratama, öeldes, et vanaisa läheb taevakoju. Tule, laulame ja palvetame koos temaga. Olin tookord kuueaastane ja meeles on tohutult ilus hetk. Vanaema ja ema laulsid ja koos loeti meieisapalvet, kuni vanaisa vaikselt lahkus. Rahus.

Isapoolse vanaisaga olin terve lapsepõlve koos, igal nädalalõpul ja kõik suved olime maal. Tema vaikne olek, ainult poolpobinal öeldud sõnad tuli vahel lausa üle küsida, et mis sa nüüd ütlesid. Ei olnud suuri sõnu, oli pidev tegutsemine: heinategu, loomadega toimetamine, kartulipanek ja -võtt, oksaraagudest haokubude kokku sidumine, seenelkäik koos lastelastega, vikatite luiskamine, kus laste abi oli vältimatu, jms. 

Vanaisa oskas ka puhata. Iga päeva juurde kuulus lõunauinak ning igal laupäeval tehti sauna. Tema haridus ei olnud suur, sest polnud võimalik minna linna õppima, ent see ei takistanud teda terve elu uurimast, õppimast, ennast harimast. Vanaisa väike raamatukogu sisaldas teoseid, mille üle rõõmustan siiani. 

Huvi maailma asjade vastu sundis vaatama Soome TV-d, mistõttu valdas ta ka soome keelt, ning raadio, millest läbi ragina kostis Ameerika Hääl, oli tema pidev saatja nii põllul kui heinamaal. Just tema toel jõudsin ka mina klaverimängu juurde, sest ta võttis mind oma põlvedele, tallates ise harmooniumi pedaale ja nii sain mina klahve toksida. Viiendaks sünnipäevaks sain vanaisalt ja vanaemalt klaveri, mida mängin ja mängivad mu lapsed siiani. 

Vanaisa ei olnud muusikat õppinud, ent mängis mitut pilli ja oli hinnatud bassilaulja. Ta uskus vaikselt kogu elu, et Eesti saab kord vabaks. Mul on nii hea meel, et ta jõudis selle ära oodata. Millise rõõmuga laulis ta vabas Eestis isamaalisi laule ning kui uhkelt lehvis iga päev ta kirjutuslaual Pika Hermanni minifiguur Eesti lipuga.

Lisaks vanaisadele on tänaseks lahkunud ka mu ristiisa. Temagi oli vähese jutuga väga töökas mees. Istus ustavalt kirikupingis alati samal kohal, laulis kooris tenorit ning kui kohtusime, naeratas siiralt ja soojalt ja küsis, kuidas läheb. Olen talle tänulik kõigi eestpalvete eest. 

Öeldakse, et abikaasa valitakse oma ema või isa järgi. Kui hakata nüüd võrdlema minu isa ja minu meest, siis väliseid sarnasusi on ikka ütlemata vähe. Sisulisi on aga tõepoolest palju. 

Minu isa on kindlasti nii minu kui mu õdede ja vendade jaoks maailma parim. Oma eeskuju, oma tegutsemise, olemuse, elamise – ühesõnaga kõigega. Ääretu isetus ja olematu egoism on imetlusväärne. Ka temal ei ole nagu ta isalgi mingit kõrget haridust või kraadi, kuid tal on südameheadus ja südameharidus, mida üheski koolis ei õpetata. Oskus olla olemas ja toetada. Alati. Ei ole olnud juhust, kus ta poleks vajadusel jätnud kõrvale kõik enda asjad ja tormanud appi lastele või lastelastele. 

Elus on igasuguseid asju ette tulnud, kooliakna lõhkumisest isa autoga salaja sõitma minnes plekimõlkimiseni. Isale olukorrast rääkides on teada, et sealt mingit riidlemist ei tule, on lihtsalt äärmiselt piinlik, et taas on vaja teda appi paluda, ja ta tuleb. Isegi kui ta hinges ehk kirub, et oli seda nüüd vaja, siis välja ta ei näita, vaid asub tegutsema ja ütleb, et kõik saab korda, peaasi, et ise olete terved.

Tema eeskuju on meile hindamatu ning laste soov olla koos vanaisaga räägib juba iseenda eest. Vahel oleme nurisenud selle üle, et ta tegutseb rohkem isegi koguduse juures kui kodus, aga siis jälle mõelnud, et Jumalariigi tööle antud aeg ei ole kunagi asjata. 

Mul on hea meel, et saan juba aasta aega nimetada isa naabrimeheks. Uus rakurss on põnev, sest lastel on võimalus minna ja paluda vanaisa abi nii puutöös kui vene keeles, väiksemad nuruvad lihtsalt kommi, mida tal on alati, ning muidugi oleme teda mitmeid kordi ära kasutanud nii lapsehoidja kui taksojuhina.

Aina rohkem mõtlen, kui oluline on inimeste märkamine ja tunnustamine – siin ja praegu, mitte siis, kui on juba hilja. Nii saangi öelda, et meie laste isa on üsna sarnane oma äiaga. Ka tema on üleni headust täis, nagu me lastega ütleme. Ta on oma laste jaoks olemas nii ööl kui päeval. Olenemata lapse vanusest või soost saab ta igaühega hakkama. 

Ta hoolib, hoiab, armastab ja ka ütleb seda neile – ta on olemas. Meie lastele kindlasti maailma parim isa. Saame olla rõõmsad, et ta on jätkamas oma äia tööd ka koguduses ning seetõttu võib vist öelda küll, et abikaasa valitakse oma vanema järgi. Kuid mitte ainult – ka minu äi, minu laste teine vanaisa, on ära teeninud tänu- ja kiidusõnad, sest ka tema on suur laste sõber ning aktiivne oma koguduses.

Soovin kõigile õnnistatud isadepäeva. Märgakem neid nüüd ja praegu. Kui nad ongi need „karedad eesti mehed“, kes liigseid sõnu ja emotsioone ei armasta, siis pai võib neile ikka teha.  

 

 

 

 

Sigrid Põld,

kolumnist