Usuteaduskonna uus juhataja Roland Karo: teoloogia on diskussioon, mis ei lõpe iial

Tartu ülikooli usuteaduskonna nõukogu valis 11. oktoobril uueks juhatajaks süstemaatilise usuteaduse lektori Roland Karo, kes alustab juhitööga 1. novembril. Karo oli nõus Eesti Kirikule antud intervjuus kirjeldama muutuste tausta ja selgitama oma teoloogilisi põhimõtteid. 

Mis tingis usuteaduskonna juhataja vahetuse?

Senine usuteaduskonna juhataja Urmas Nõmmik lubas teise ametiaja alguses, et annab teatepulga edasi ennetähtaegselt, sest ta sai teadusgrandi Iiobi raamatu uurimiseks ja see on juba iseenesest mahukas töö, aga lisaks pühendub ta Piibli tõlkimisele. Nii valis teaduskonna nõukogu minu uueks juhatajaks. Urmas Nõmmik jätkab asejuhatajana. 

Mida uus luud pühkima hakkab?

Oma visioonikõnes tõin kõige olulisema märksõnana välja jätkusuutlikkuse. Olulised on piisavad vastuvõetute arvud ja piisavad lõpetajate arvud. Ning tähelepanu tuleb pöörata tasakaalus eelarvele. Tähtis on ka olla tasemel publikatsioonide poolest. Pool usuteaduskonna eelarvest tuleb teadusrahastusest ja selles osas sõltub teaduskonna finantsseis töötajate edukusest teadusrahastuse taotlemisel. Teadustöö ja õppetöö on usuteaduskonnas tihedalt seotud. Meie jätkusuutlikkus sõltub mõlemast valdkonnast. 

Mis on usuteaduskonna ülesanne Eesti ühiskonnas?

Tuleb öelda Pille Valku parafraseerides, et meie ülesanne on üldise religioosse kirjaoskuse parandamine. Lisada võiks, et tähtis on piisavalt palju koolitada usuteadlasi, kel on lõpetatud usuteaduslik haridus kõigis kolmes kõrghariduse astmes. 

Milline on usuteaduskonna suhe kirikuga?

Teoloogilisel mõttetegevusel on sisuline väärtus ainult siis, kui see leiab tee kirikuellu, sest teoloogia ilma praktikata jääb õhku. Samas on jälle ka see suur omaette väärtus, kui teoloogiat tehakse kirikust sõltumatus ülikoolis, sest teoloogiline mõtlemine eeldab siiski ka kriitilist distantseerumist traditsioonilistest mõttevormelitest. See on vastastikku kasulik. Kuna ülikool ei sõltu kirikust, on siin võimalik kriitiliselt diskuteerida kiriklike õpetuste üle. Sellest võidab ka kirik, sest nii tulevad kõne alla uued võimalikud tõlgendused kristlikust traditsioonist.

Sinu eriala on süstemaatiline teoloogia. Mis on selles valdkonnas viimasel ajal enim teemaks?

Mulle süstemaatilise teoloogina on enim huvi pakkunud küsimused, mis tõstatuvad teoloogia ja loodusteaduste piirimail. Näiteks on väga intrigeeriv praegune füüsikalise kosmoloogia, bioloogia ja teoloogia ristumispunktis käiv vaidlus võimaliku neljanda termodünaamika seaduse üle. Uuemate elu tekke teooriate valguses näib nii, et mõtleva elu teke on universumi kangasse algusest peale sisse kootud. Kui see pole teoloogiliselt huvipakkuv tulemus, siis ma ei tea, mis on. 

Samuti toimub palju huvitavat usu ja neuroteaduste piirialadel. Uuemad ajukuva tehnikad võimaldavad senisest võrratult paremat ülevaadet sellest, mis toimub inimajus, kui me näiteks palvetame, mediteerime vms. Nende andmete valguses näib olevat võimalik kinnitada, et religioosne pühendumus on aju tasandil väga lähedalt seotud isikutevahelise armastuse neurokeemiaga, mis omakorda tähendab, et kristlik õpetus selle kohta, et Jumal on armastus, leiab neuroteadustes eksperimentaalset kinnitust. 

Oled ise Tartu Ülikooli-Jaani koguduse liige. Millest selline valik?

Enda religioosse identiteedi määratlemine võttis mul palju aastaid. Tundsin mingil eluperioodil sügavat huvi ka budismi vastu, aga õpingute käigus jõudsin mingil hetkel veendumusele, et see, mida olin ida usunditest otsinud, on kõik esindatud ka kristlikus pärimuses ja oleks aus nii iseenda kui üliõpilaste suhtes kinnitada ka ametlikult oma isiklikku usku. See ei tähenda, et ma oleks kõigi EELK ametlike seisukohtadega nõus. Ma leian, et luterlik kirik peaks alati olema ecclesia semper reformanda (ld kirikut tuleb alati reformida), aga leidsin, et ausam on rääkida oma eriarvamustest kiriku seest, kui jääda kõnelema argpükslikult väljast vaatajana. 

Mis on sinu hinnangul tänapäevase ilmalikustumise põhjus? Miks inimesed ei leia teed kirikusse?

Ma arvan, et põhjus peitub teoloogide ja kirikute võimetuses avada oma õpetusi üldarusaadavas keeles. Kasutades Paul Tillichi mõisteid võib öelda, et sageli vastavad kirikud ja teoloogid põhjalikult ja kõvahäälselt küsimustele, mida tegelikult mitte keegi ei küsi, samas jääme jänni nendele küsimustele vastamisega, mida ka näiteks meil õppivad noored väga kõvahäälselt küsivad. Ma arvan, et kristlikul traditsioonil on 21. sajandi jaoks püssirohtu veel salves küll. Peame suutma selle esitada piisavalt apetiitses vormis, et see üldse ärataks noorte inimeste tähelepanu.

Millised teemad on tänapäeva inimeste jaoks olulised?

Teame teadusuuringute põhjal seda, et sekulariseeruvates ühiskondades on mitmesugused vaimse tervise häired tugevas tõusutrendis. Tühjus ja äng on ilmselt tuttavad ka enamikule Eesti sekulariseerunud kodanikele. Rohtu selle tühjuse ja ängi vastu on leitud läbi aastatuhandete religioonist. See potentsiaal on religioonil ka praegu olemas. 

Tundub, et kiriku jaoks on oluline hoopis seksuaaleetika valdkond, mille üle toimub diskussioon.

Kui vaadata sotsiaalmeedias toimuvat, siis tegemist pole niivõrd diskussiooni, kuivõrd näpuga näitamise ja vastaspoole surnuks karjumisega. Aga vaja oleks intelligentset vestlust. Ja seda mitte ainult seksuaaleetika teemadel, vaid kristliku õpetuse teemadel laiemalt. Seda enam, et kuigi seksuaalsuse küsimused on viimaste aastakümnete kirstlikus teoloogias olnud laialt esil, on see Jeesuse Kristuse õpetuses täiesti perifeerne teema. Esmaselt oluline on tingimusteta armastuse õpetus ja kuulutus Jumala riigist. 

Mida pead silmas diskussiooni all?

Kui vaadata teoloogia ajalugu, siis see ongi lõppematu dialoog traditsiooniga. Sisuliselt teoloogia ajalugu on suurte kristlike mõtlejate dialoog varem tehtu ja öelduga. Dialoog eeldab seda, et kuulatakse aktiivselt ka vestluspartnerit. Et vestlus oleks sisukas, on oluline sellesse kaasata erinevaid arvamusi kandvaid osapooli. Viimased 50 aastat kristliku teoloogia ajaloos on selgelt näidanud, et sugugi mitte kõiki, kellel võiks kristluse tõlgenduse küsimustes midagi öelda olla, pole vestlusse kaasatud. Ja selles osas on meil kindlasti ruumi paremaks saada, kui oleme olnud. 

Miks leiab tee kirikuõpetaja ametisse nii vähe noori?

Tegime hiljuti hea kolleegi Olga Schihalejevi ja tudengitega küsitluse meie teaduskonna lõpetajate karjäärivalikutest. Sellest selgus, et 1990ndatel sisseastunutest on julgelt pooled kiriku tegevusega seotud. See trend on 21. sajandil selgelt muutunud seoses religiooniuuringute suuna jõulise sissetulekuga usuteaduskonda. Siiski näitab minu viimaste aastate kogemus, et huvi teoloogiasuuna vastu on taastumas – otsustades näiteks nende tudengite arvu põhjal, kes on otsustanud valida õppimiseks piiblikeeled. Sellelt baasilt usun, et nende noorte hulk, kes end kirikuga seovad, võib pöörduda tõusule. Üliõpilased on rohkem avatud klassikalisele teoloogiale. Teoloogia on toibumas. 

Mida saavad religiooniuuringud kirikule anda?

Esmane eesmärk on kasvatada üleüldist religioonialast kirjaoskust. See hõlmab nii usundiõpetuse õpetaja koolitust, teoloogiat kui ka religiooniuuringuid. Arvestades seda, kui vähene on meie tänaste bakalaureuseastme üliõpilaste side mingigi religioossusega, on täiesti selge, et sügavama huvi tekkimiseks ka kristliku traditsiooni suhtes on esmalt vaja end maailma religioossete suundumustega kurssi viia. Arvestades maailma globaalset võrgustumist on sellesuunaline kompetents haritud inimesele absoluutselt hädavajalik. Ja lisaks ei ole ka kristluses toimuvat võimalik mõista ilma selliste religiooniuuringuliste distsipliinideta nagu religioonisotsioloogia või religioonipsühholoogia. Ka oma valimisteesides rõhutasin ma seda, et ideaalsel juhul peaksid religiooniuuringud ja teoloogia meie instituudis teineteist võimendama.

Kaido Soom

TEISED TEMAST

Anne Kull, süstemaatilise usuteaduse professor:

Roland Karo on põhjalik. Kui ta midagi ette võtab, siis teeb ta selle endale selgeks. Olin tema doktoritöö juhendaja ja nägin, millise põhjalikkusega ta teemasse süüvis. Ta on tuntud teaduse ja religiooni valdkonna huviliste hulgas. 

Urmas Nõmmik, usuteaduskonna asejuhataja:

Pean Roland Karost lugu kui väga usaldusväärsest kolleegist, kes on näiteks tõestanud oma oskusi väga professionaalse lõputööde kaitsmiskomisjoni juhtimisega. Olen veendunud, et ta kindlustab usuteaduskonna töötajatele ja üliõpilastele meie tööks hädavajaliku akadeemilise vabaduse. 

Roland Karo

Sündinud 4. jaanuaril 1973

Abielus, peres kaks täiskasvanud tütart

Tartu ülikooli usuteaduskonnas tööl 2006. aastast

Teoloogiadoktor aastast 2009. Doktoritöö teema „Eros ja müstika. Kas müstilised teadvusseisundid on seksuaalsete reaktsioonide evolutsioonilised kõrvalproduktid?“

Elu moto: naeratage, sest homme on hullem