Jeesus kutsub olema otsija

Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks? Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata. Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.        Mt 5:13–16

Armas rändur! Jumala arm ja ligiolu on meile osaks saanud, sest kõik, mis me ristirahvana oleme ja teeme, on üksnes Jumala armust. Samal ajal on aga väga suur ja otsustav tähendus sellel, kuidas me Jumala armuga kingitud eluteel ümber käime, sest sellest sõltub inimeste elu.

Tema armust oleme võinud lugeda väikest killukest Jeesuse mäejutlusest. Olen mõelnud, kuidas Jeesus seda jutlust pidas. Kas ta oli üleval mäel ja rahvas kuulas teda all või, vastupidi, ta seisis jalamil ja rahvas istus järjest kõrgemal mäe nõlval, et kõik Jeesust näeksid. Kui hääle levimise koha pealt läheneda, siis võiks arvata, et ta jutlustas ülevalt alla. Üks on selge, Jeesus säras kui mäelinnus ja oli valguseks kõigile seal olijatele. Pühakirja lugedes märkad, et mägedel on märkimisväärne tähendus, sest nendes paikades sündisid väga olulised sündmused (Issanda muutmise, Siioni, Hoorebi, Kolgata mägi jt). Mäed on kohtumise paigad. Ka kirikud on sageli ehitatud just kõrgematele kohtadele selleks, et välja paista, olla kohtumise paigaks ja valguse märgiks. Jumal näeb, et inimese ellu tulevad aeg-ajalt ka probleemide mäed. Needki on vahel selleks, et nende tippu ronida ja lasta sealt valgusel särada.  

Jeesus ütleb: te olete maa sool, te olete maailma valgus, te olete linn mäe otsas. Jeesus ei ütle, et te peate olema või peaksite olema, vaid teie olete. Jeesuse juurde tulles saame osa Jeesusest enesest ja tema peab paistma meis välja. Kui see on nii, siis ongi Jeesuse järgijad siin maailmas soolaks ja valguseks ning see maailm reageerib Jeesuse järgijatesse täpselt samamoodi, nagu ta reageeris Jeesusesse enesesse.

Antud salmides tuletab Jeesus meelde meie tähenduslikkust. See tähenduslikkus on midagi, mis meilt aeg-ajalt röövitakse ja kui see röövitakse, siis võib kuulda ütlemisi: ma olen mõttetu, ma ei saa hakkama, ma ei oska, ei taha jne. Julgen öelda, et seda on tulnud ja tuleb meil kõigil vahel ette. Kui sul on auto ja selle võtmed on kadunud, kas loobud siis autost? Kas võtad ühendust transpordiametiga ja ütled: „Kaotasin oma auto võtmed, palun võtke auto arvelt maha“? Sa ei tee nii, sa peatud, mõtled hetkeks ja seejärel hakkad võtmeid otsima, teed seda meeleheitlikult, otsid nendest kohtadest, kust korra juba otsisid, vaatad veel kord üle. Ei anna alla, vaatad padja alla, diivani vahele, sahtlitesse, käid läbi kogu teekonna, kus oled viimasel ajal käinud. Sa otsid võtmeid võimalikest ja võimatutest kohtadest. Mida ristirahvas teeb, kui tunneb, et midagi on puudu? Jeesus kutsub olema otsijad ja mitte allaandjad. Kui oled orus, siis ära loobu, vaid peatu, palu: „Jumal, palun aita ja anna mulle otsiv süda!“ Seejärel ava pühakiri ning sa kohtud Jumala enesega. Jumalarahvas võib seda kinnitada, et otsides leiad.

Kristuse kirkus on pärand Jumala lastele. See pärand on Jumala au. Linn mäel, millest Jeesus räägib, ei ole kujund inimesest või inimeste hulgast, kes hakkab oma suhtumist ja moraalsust lihvima, et aina puhtamaks ja ilusamaks saada, selleks et aastate pärast mäele ronida ja näidata, kui säravalt puhtad ja silmipimestavalt hiilgavad nad on oma egoistlikust pühadusest. Nii see ei ole. See, mis paneb koguduse hiilgama, on Jumala kohalolu. Jumala pale on see, mis peab koguduses avalikuks saama. Ristirahvas on osa saanud Jumala täiusest. Jeesus on palunud Jumalat, et Jumal austaks oma jüngreid selle auga, millega ta Jeesust austas. Kas see ei ole mitte väärt seda elukestvat Jumala ligiolu otsimist ning tänuga vastuvõtmist? 

Võime täna leida erinevaid põhjusi, miks kogudused on sageli nõrgad, haiged ja leiged, sest seda me sageli oleme. Üks põhjus on see, et me ei usu, kelleks Jumal meid on teinud. Me ei usu, et tõotused ongi selleks, et nendel seista ja nende põhjal elada. Me räägime ja mõtleme rohkem inimlikku mõttetarkust kui Jumala vaimulikku reaalsust ja tegelikkust, mis ta on meile kättesaadavaks teinud tõotuste kaudu läbi Jeesuse Kristuse lunastuse. Jumal on tõotanud, et sa oled õige meeleparanduse kaudu (Rm 5:17), sa oled uus loodu (2Kr 5:17), oled kaitstud, sulle kuulub tervis (1Pt 2:24), sinu üle ei ole hukkamõistu (Rm 8:1), miski ei lahuta sind Jumala armastusest (Rm 8:35–39), sa oled õnnistatud (5Ms 28), sinu lastel on rahu (Js 54:13), sa oled võidukas (Rm 8:37), Jeesus tuleb varsti (Ilm 22:20). 

Sina, kallis rändur, oled linn mäe otsas. Sulle on antud tõotused! Sulle on antud Jumala au! Sulle on antud Jumala arm! See on, millega ristirahvas eristub selles maailmas, paistab välja ja võidab kõik katsumused. Tea, et majakas ei saada kahurikuule, et maailm seda märkaks, et ta valgust annab, vaid ta lihtsalt särab. Seesama on kogudusega, las Jumala au, Jumala armastus ja Jumala vägi lihtsalt särada meie sees ja meie läbi! Aamen. 

 

 

 

 

Kristo Hüdsi,

Haapsalu Püha Johannese koguduse abiõpetaja