Tänulikkus ja loobumise õnnistus

Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks. Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!“ Ja Jumal ütles: „Vaata, mina annan teile kõik seemet kandvad taimed kogu maal, ja kõik puud, mis kannavad vilja, milles on nende seeme; need olgu teile roaks! Ja kõigile loomadele maa peal ja kõigile lindudele taeva all ja kõigile roomajaile maa peal, kelles on elav hing, annan ma kõiksugu haljast rohtu toiduks.“ Ja nõnda sündis. Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea. Siis sai õhtu ja sai hommik – kuues päev.

1Ms 1:27–31

Lõikustänupüha, mida Eestis peetakse juba ammusest ajast viinakuu teisel pühapäeval, on igasügisene palvepäev, mil kogudust kutsutakse tänama Jumalat meie töö õnnistamise ja selle töö viljana saadud igapäevase leiva eest.  

Paraku oleme tänapäeva urbaniseerunud heaoluühiskonnas aina kaugenemas mitte ainult maast, mis annab meile leiva, vaid kaotanud ka võime tänada oma Loojat kõige selle eest, mis ei sõltu ainult meie tahtmistest ja soovidest.19. sajandi itaalia maalikunstnik ja luuletaja Dante Gabriel Rosetti on öelnud, et ateisti jaoks on halvim hetk see, kui teda valdab tänutunne, kuid tal puudub see, keda tänada.

Sellest tingitult on oluliselt kasvanud meie nõudlikkus saaja ja võtja rollis, mis on viinud olukorrani, kus me räägime inimese aina suurenevast ökoloogilisest jalajäljest ja sellest põhjustatud hädadest nagu looduse saastamine, elurikkuse hävimine, kliima soojenemine, metsade kahanemine, mullaviljakuse vähenemine, puhta vee defitsiit ja palju muudki. Seetõttu kutsub Eesti Kirikute Nõukogu ka sellel aastal kõiki Eestimaa kogudusi üles pühendama oktoobri esimese nädala ja sellele järgneva pühapäeva jumalateenistus loodu(s)hoiu temaatikale, mis on otseselt seotud ka lõikustänupüha mõttega.

Tänulikkusele orienteeritud lõikustänupüha peaks meid kõiki panema tõsisemalt mõtlema ka sellele, mida me kristlastena saaksime omalt poolt ära teha, et meid ümbritseva maailma tervis veelgi haavatavamaks ei muutuks, kui ta juba on. Ehk siis oma ühise tänuohvri toomisega Jumalale kutsutakse meid nägema nii Jumala loomistöö jätkumist maailmas kui ka meie igaühe isiklikku vastutust kogu loodu säilimise eest, mille üle Jumal meid heaperemehelikult valitsema on pannud.

Piibli loomisloos inimesele antud esimene kohustus valitseda kõige elava üle ei tähenda võimalust seda maailma oma isekale tahtele allutada, mille tulemuseks oleks paratamatu häving, vaid just vastutust selle säilimise eest. Teise loomisloo kirjelduses öeldakse otse, et Issand Jumal võttis inimese ning pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma. Just vastutustunne on tähtsaim mistahes tasandil valitsemise juures.

Me võime eestlastena olla uhked selle üle, et oleme pioneerid maailmakoristuse alal. Ka sellel sügisel toimus järjekordne suuraktsioon, mis pani rõhu mitte ainult suure ja kaugele nähtava reostuse likvideerimisele, vaid oma elukeskkonna puhastamisele ka kõige pisemast prahist. Väikese suitsukoni hoolimatu tänavale maha viskaja ilmselt ei mõtle seda tehes kunagi, et just sellest algab mitte ainult meie välise elukeskkonna, vaid ka tema enda sisemaailma saastamine.

Tartu ülikooli usuteaduskonna juhataja dr Urmas Nõmmik arutleb sel teemal pikemalt selle aasta veebruaris veebiajakirjas Kirik ja Teoloogia ilmunud arvamusartiklis „Suur loobumine“, kus ta vaatleb loodushoiu teemat pisut teises paradigmas ja tõdeb, et inimkonnal tervikuna, aga iseäranis tarbimisühiskonnal seisab lähiaastakümnetel ees protsess, mida võiks nimetada suureks loobumiseks. Ta ütleb: „Tarbimise ikkes maailmas muutub üha olulisemaks varast loobumine nii, et seda ei hakatagi üldse kokku kuhjama. Inimesele ei ole vähemalt poolt sellest, mida võimalik tarbida, tegelikult vaja. Kõige õigem on loobuda asjadest õigel ajal. Õige aeg on just siis, kui need asjad on veel soetamata.“

Kõike seda kinnitab juba ka tuntud 4. sajandi kirikuisa Johannes Chrysostomuse ehk Kuldsuu ütlus, et rikas pole mitte see, kellel on palju, vaid see, kes vajab vähe, ning vaene pole mitte see, kellel on vähe, vaid kes ihaldab paljut.

Olgu siis meiegi palveks mitte ainult lõikustänupühal, vaid igal meile kingitud päeval, et Jumal, nähes, mida ta meie heaks on teinud, ning hinnates seda, mida meie oleme üksteise heaks valmis tegema, võiks jätkuvalt tunnistada sedasama, mida kuuenda loomispäeva õhtul, et see on väga hea.

Aamen.

 

 

 

 

Mihkel Kukk,

Rapla koguduse õpetaja