Et koguda meid armastuse rüppe

Näib, et inimene ei vaja väga palju oma eluks. Kui leib on laual ja katus pea kohal, sellest peaks justkui piisama. Samas vajame ju palju enamat. Vajame armastust, hellust ja hoolt. Ütleb ka Jeesus, et me ei ela ainult leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust. Kuidas aga see sõna meieni jõuab, meid puudutab, elustab ja hoiab, on ilmselt inimeseti erinev. Üheks viisiks, kuidas ja kus Jumal on mind kätte saanud – ning küllap ka paljusid teisi –, on reisid. Seekordne puudutus, mida abikaasaga kogesime, oli kuu esimeses pooles Põhja-Itaalias, seal, kus on Langhe ja Roero mäestikud ning Alpid ei ole enam kaugel.

Kes on Itaalias käinud, on arvatavasti kaotanud arvepidamise kirikute üle, kuhu on sisse astutud, hetkeks käed kokku või põlved maha pandud. Mäletan, et esimestel päevadel sai arvet peetud, kuid nädala möödudes oli asi üsna lootusetu. Oli ka võimalus lihtsalt käia kirikus, osaleda missal Treiso viinamägedest ümbritsetud maakirikus, mis oli täiesti eriline kogemus. Loomulikult iga teenistus, Issanda ette astumine on ime iseendast, kuid ime oli tolle jumalateenistuse omamoodi sügav loomulikkus, isegi tavalisus. See mõttekõik pole võib-olla kohe haaratav, kuid kogesime, et kristlus sel maal on midagi nii omast, nii olemuslikult rahva sees olev, et just selles loomulikkuses ja igapäevasuses tuleb nähtavale usu ime ja vägi.

Üheks meeldejäävaks pildiks Albas, kus oli juba Kristuse-eelne asustus, oli Itaalia edelanurgas asuv pühale Dominicusele pühendatud kirik. Täpsemalt kõnetas see, mida nägime kiriku ees. Kahju, et juhtkiri ei luba pildimaterjali (kuigi see ettepanek võiks toimetusele olla). Pühakoja peaukse kõrval seisis Kristuse kuju, mis oli ehitatud tuhandetest võtmetest. Rist aga, millel oli Õnnistegija, ja selle alus olid valmistatud erinevatest lukkudest ja risti jalamil oli itaaliakeelne kiri „Mina olen võti“. Esmapilgul üsna avangardistlik taies Itaaliale omase skulptuurilise naturalismiga, kuid selle ees seistes ja palvetades kogesin midagi erilist. Nimelt seda, et Kristus ei ole ainult meie probleemide lahendajaks ja abiks nendega koos elamisel, vaid samuti seda, kuidas tema meid „lahti keerab“. Kuidas ta avab meid oma Isale, üksteisele ja iseendale. Ja ikka nii, nagu Kristus seda teeb, hellalt ja hoolitsusega, et võiksime saada sellekssamaks armastuse teeks ja võtmeks teistele inimestele.

Ja loomulikult Torino, mille kohta ilmselt iga natukenegi ristiusu ajalooga kursis olev inimene teab, et see on linn, kus Ristija Johannese kirikus hoitakse meie Päästja surilina. Muidugi on olnud ka läbi viimaste kümnendite vaidlusi, et kas see ikka on see, kuid tänapäeva teadus toetab just seda seisukohta, et tegu on sellesama lõuendiga, kuhu meie eest piinatud ja surnud Kristuse ihu puhkama asetati. Ent tähtis pole siin teadus, sest viimasena ei saa meie jaoks otsustada teadus, mis on pühadus ja mis mitte, vaid see on meie usk ja kogemus. Kuigi surilina ise ei ole nähtaval, vaid on asetatud selleks valmistatud altarile ja kaetud altarilinaga, on selle kiirgus, kannatava ja ülendatud Kristuse kohalolu nii tugev, et seda lihtsalt pole võimalik mitte kogeda. Püüdsin küll eestpalvetada ning mediteerida Kristuse kannatuste üle, kuid üsna peatselt osutus see võimatuks, kuna Kristuse õnnistav, kõiki eluraskusi ja rõõme, samuti palveid ja mõtteid ületav kohalolu oli lihtsalt nii võimas. Jäi ainult sõnatu kiitus ja ülistus.

Tõsi, luterlastena teame küll, mida usuisa rännuteedest arvab ja nende kohta ütles, siiski ei saa alahinnata seda, mida Jumal meiega teeb ja mida näitab, kui on võimalust kodust natukene välja minna. Koroonaaeg seab kõigele omad piirid, kuid just Itaaliast tulnuna soovitan ikkagi kinni hakata nendest võimalustest, kus saame natukene igapäevasest distantseeruda, rahuneda ja avaneda – küllap siis on Jumalal hõlpsam meid taas oma armastuse rüppe koguda. 

 

 

 

 

Ove Sander,

assessor