Toetada, julgustada ja aidata

Uue aasta algus on ka uute sihtide seadmise ajaks. Millele mõtleme EELKs, olgu siis vana uuendamise või päris uue mõttes, kui oleme algamas Issanda aastat 2008?

Jumalateenistuste ja kiriklike talituste kord võiks olla üheks märksõnaks. Tahaks küll väga loota, et see protsess alanud aastal mingi konsensusliku lõppetapini jõuab, et võiksime oma tähelepanu ja energiat suunata ka teistele kiriku jaoks olulistele küsimustele. Ka vaimulike teenistussuhted on oluline teema, mille üle arutlust ja tegutsemist jätkub kindlasti pikemaks ajaks kui vaid käesolev aasta. Hea ja möödapääsmatult vajalik on, et oleme hakanud päris siiralt diskuteerima teemadel nagu vaimulike alluvussuhted, teenimisülesanded, aga ka tasustamine.
Vaieldamatult on kiriku jaoks olulisi rõhuasetusi veelgi, kuid järgnevas tahan viidata eelkõige õppimise ja õpetamisega seonduvale, täpsemalt täiendusõppele. Olen tähele pannud ka väga erinevates luterlikes seminarides käies, et on hakanud tekkima uus arusaam, mille kohaselt ainuüksi põhiõppest ei piisa, õppida tuleb jätkuvalt, kogu elu. Ehk ongi üks meie elususe märke just jätkuvas avatuses, õpitahtes ja -võimes.
Mida peaks täienduskoolitus ja elukestev õpe endas kätkema? Esmalt kindlasti kõike seda, mis aitaks meil oma ametis, millesse Issand meid on kutsunud, tulemuslikumalt ja õnnistusrikkamalt toime tulla. Seega kutseoskusi ning sellega seotud teadmisi ja oskusi. Kuid arusaadavalt ei ole vaid kutsemeisterlikkust tõstev täiendusõpe piisav. Vajalik on ka tööjuhendamine ja ülevaatamine, et töö tõepoolest tehtud saaks ning nii selle tegija kui ka need, kelle jaoks tehakse, võiksid õnnelikud olla. Võib-olla veelgi tähtsam on koolituse hingehoidlik ja toetav roll – midagi sellist, milles osaledes tunneme, et saame ka ise paremaks, Jumalale lähemale ning kogeme uut jõudu, et oma senistes ja uutes ettevõtmistes jätkata. Umbes selline võiks olla ka täiendusõppe eesmärk ja ülesanne, mida me kiriku töötegijatena vajame.
Kõige raskemaks küsimuseks ei osutu see, kuidas mõista elukestvat õpet, selle sisu ja eesmärgi seadmist, pigem on raske küsimus see, kuidas jõuda sellise koolitamisega võimalikult paljude inimesteni. Kogemusest teame, et meiegi kirikus on hulk inimesi, kes võtavad hea meelega võimalusel osa pea kõikides koolitustest, kuid suurem osa kahjuks mitte. Eks neid põhjusi ole palju, miks täienduskoolituse reaalsus on just selline, nagu see on, kuid juhtkirja formaat ei võimalda neil peatuda. Küll aga tahan viidata mõningatele võimalustele, kuidas täiendusõppe efektiivsust suurendada.
Kindlasti on üheks olulisemaks kiriku töötegijate hoiakute kujundamine juba päris kirikuhariduse algusest peale, teadmine, et ükski diplom ei tee meid nii targaks ja osavaks, ka doktorikraad mitte, et enam midagi juurde õppida poleks vaja. Siin on just kirikliku teoloogia õpetajatel suured võimalused. Kindlasti on abi olnud päris paljudest täienduskursustest, mida UI ja teised kiriku allasutused on korraldanud.
Kasutades juhust kutsun siinkohal meie vaimulikke ja koguduse töötegijaid aktiivselt osalema UI poolt korraldatavatel täienduskursustel, millest esimene toimub juba 15.–16. jaanuaril ning puudutab jutlustamist ja jumalateenistust. Info kogu tsükli kohta leiab meie kirikukalendrist. Pole kahtlust, et ka täiendusõpet propageerivatel ja käsitlevatel suurüritustel on oma roll. Selles mõttes on väga hea meel juba mõne nädala pärast toimuvast vaimulike konverentsist, mis püüab süveneda õppiva kiriku tähendusse ja võimalustesse.
Mõeldes veel täiendusõppe tulemuslikkusest, peab ilmselt nõustuma, et siin pole üheseid ja kergeid lahendusi. Tegu on kompleksse fenomeniga, mis algab hoiakutest, seostub igapäevase järjekindla tegevusega, kuid on seotud ka kirikuvalituse ja -seadustikuga. Minu arvates pole kiriklikust mandaadist ja regulatsioonist lahus võimalik täiendusõppe vallas saavutada kestvamat läbimurret. Seepärast oleks oluline siduda kiriku töötegijate, eriti aga vaimulike jätkuv koolitus selles ametis töötamise õiguse, volituste ja piiridega.
Täiesti mõeldav võiks olla näiteks meie kirikus kõiki vaimulikke haarava litsentseerimissüsteemi loomine. Sisuliselt tähendaks see seda, et teatud aastate järel peame oma teenimislitsentsi uuendama, mis aga seostuks omakorda juba kindlate täiendusõppe moodulite läbimisega. Tõsi, selline litsentseerimissüsteem võib tunduda liialt keerukas ja tsentraalne, kuid mitmed kirikud üle maailma on leidnud selles suurt õnnistust ning selline korraldus on saanud ka positiivset tagasisidet vaimulike endi poolt. Tuleb mõista, et selliste süsteemide väljatöötamise ja rakendamise ainus eesmärk on toetada kiriku töötegijaskonda, et me võiksime aastaid olla Issanda töös tulemuslikumad ning, mis peamine, säilitada töötahte ja teenimisrõõmu.
Just sellist ühise vastutuse võtmist täienduskoolituse osas, alates igast kiriku töötegijast, läbi koolitajate kuni kirikuvalituse ja piiskoppideni, soovin ja palun meile kõigile. Eriti praegu, mil teeme uue aasta plaane. Kui 15 aastat tagasi ütlesime, et kiriku kutsetööliste ettevalmistamine on meie kiriku üks olulisemaid prioriteete, siis tänane prioriteet on kindlasti meie olemasoleva ja tõepoolest väga hea kirikukaadri igakülgne toetamine, julgustamine ja aitamine.

Ove Sander,
assessor