Virumaa kooride laulupüha

28. mail toimus Jõhvi kirikus laulupidu, tähistamaks 140 aasta möödumist esimesest kihelkondade vahelisest laulupeost.

Jõhvi kiriku seinte vahele mahtus ära terve laulupidu. Jumalasõnaga toetasid pidulisi peapiiskop Andres Põder ja õpetaja Peeter Kaldur.

Ehk nagu siis kutsuti – laulopühha, mis nii toona kui ka seekord üks suurejooneline ja rahvast lauluarmastusele virgutav ettevõtmine oli. Kokku oli kutsutud laulu- ja pillirahvast Virumaalt ja kaugemaltki. Kohalikest kooridest olid kohal segakoorid Atsalamast, Haljalast, Lüganuselt, Jõhvist, Kiviõlist ning Kadrina, Narva, Tapa ja Jõhvi kogudusest; meeskoorid Avinurmest ja Kohtla-Nõmmelt.

Külaliskollektiiviks oli Nõo kiriku meesansambel, kes kõiki kuulajaid võlus oma puhta mitmehäälse lauluga. Ei puudunud ka pillimehed: puhkpilliorkestrid Mäetaguselt, Avinurmest ja Kadrinast. Päeva ametliku osa avas Alutaguse praosti Fr. F. Meyeri mälestusraamatu presentatsioon, mille järel peeti mälestustseremoonia nii tema kui ka esimese laulupeo üldjuhi J. S. Saare haual.

Kalmistu juurest liiguti lippude lehvides ja rõõmsal sammul kiriku juurde, kus üheskoos jumalateenistust-laulupidu alustati. Programm oli koostatud väga asjatundlikult. «Üks kindel linn ja varjupaik», Eesti lipulaul, Eesti hümn, vaimulikud laulud, koraalid, sekka mõni laul kodust ja laulurõõmust ning puhkpillipalad.

Laulupeo algus oli ühendatud jumalateenistuse liturgiaga, mille viis läbi Jõhvi koguduse õpetaja Peeter Kaldur ning mille käigus tervitas kõiki kohaletulnuid peapiiskop Andres Põder. Dirigentidena astusid üles kõigi kohale tulnud kollektiivide juhid, kelle nimetamine siinkohal pikale läheks, aga kes vaatamata lauljate kohatisele oskamatusele oma ülesandega toime tulid.

Eriti väärib märkimist asjaolu, et kui enamasti peetakse taolisi laulupidusid lauluväljakutel ja mitte väga vaimulikus õhkkonnas, siis Jõhvis oleks just nagu kiriku laulupidu toimunud.

Samuti olid korraldajad eesotsas Natalie Neiglaga teinud suure töö, et osalejatel kõigiti mõnus ja tore olla oleks – kõigile lauljatele olid rinnarosetid, dirigentidele reljeefsed medalid, ka pakuti hästi süüa. Taevaisagi ei jätnud oma panust peo õnnestumisse andmata – päike säras taevas ja laululinnud andsid oma kontserti.

Tuuliki Jürjo