Kirik keset metsa

Metsas käin. Puud on seal kõrged, stoilised, kõigest muust palju kõrgemad. Puurahvast on palju, iial ei jõua kokku lugeda. See tekitab austust. 

Kuulen ja näen linnurahvast askeldamas. Nende hääled palistavad metsaraja mõlemat poolt. Ei saagi aru, kas rohkem on vasak- või parempoolseid. Neid jälgida on võimatu. See tekitab austust. 

Näen mõõdetud sammul kulgevat põtra napsamas okstelt lehti. Loomarahvas on väärikas oma eheduses. See tekitab austust. 

Putukaid on mustmiljon. Mõtlen ökosüsteemile – kui putukarahvast poleks, ei püsiks üldse miski. See tekitab austust. 

Metsa vahele on jääajal puistatud kive, suuri ja väikseid. Mõne kivirahva esindaja ees seistes saan aru: mina nelikümmend viis, tema kümme tuhat. See tekitab austust.

Metsausku keskmine eestlane kindlasti ei ole, aga loodusesse, inimeste keskelt minema eraldumise geen on meist paljudes olemas. Minus on, isaliini pidi. Vanaema oli tasakaalus ja austav inimene. Sest ta käis metsas, oli seal kõikide ülejäänutega koos nagu võrdne võrdsega. Oli üks nendest, kes tõepoolest ütleski, et mets on tema kirik. 

Mets on kindel koht, kus saab olla üksi. Seda on ikka ja uuesti vaja, et meeled ärkaksid või püsiksid. Metsas on kindel, et saab seista silmitsi endast suuremaga. Metsas tunneb iga ihurakk kümnete tuhandete organismide tasakaalu. Ärganud meeled näevad kümneid tuhandeid jumalaid läbisegi, igaüks enda eest seismas.  

Minu metsades vedeleb maas hulk mõttelõnga. Näiteks see monoteismi kui üdiinimliku nähtuse kriitika lõng. Inimeste keskel juhtub ka tunnet, et igaühel on justkui oma jumal. Kümned tuhanded jumalad läbisegi, igaüks enda eest seismas. Silma paistavad eriti need, kes peavad enda jumalat teistest tugevamaks. Kui nad veel taipavad monoteismi idee potentsiaali, kasutavad nad selle kohe ära. Nad sunnivad maailma kummardama ainult enda jumalat, ainult teda.

Minus on ka peidus väike jumal. Mõnikord tahan tedagi üle maailma laiutada lasta. Saan temaga päris hästi läbi, aga eks ta jääb nõrgukeseks. Ümberringi on palju tugevamaid ja suuremaid jumalaid. Nende vastu ei aita isegi karjakaupa väiksemaid jumalaid. Enda jumalaga saan rahulikumalt olla metsas. Seal kuulab tema mind ja mina teda. Ja seal on ta ka rahus kõikide teiste kümnete tuhandetega.

Metsarahva jumalate sagimise keskel, siis kui kõik on tasakaalus, ärkavad meeled Loojale. Meelte puhastumine on eeltingimus, võimalik vaid seal, kus jumalate asjad tasakaalus. Temaga kohtumise tunneb alati ära. Ta ei sunni, ei julgusta, ei kiusa; ajuti on tunne, et teda ei huvitagi. Tema külvab tasakaalu keskel rahu. Temaga kohtunu on rahul, rahus ja rahulik. 

Metsas ei ole Looja minu oma. Looja ei ole siin kellegi oma. Ma ei tea isegi, kas mets on tema oma. Kas loodu on Looja oma? Omamise kategooria on siinkohal vist täiesti vale. Ma ei tea ka, kas Looja on vaba. Sest vabadus on kinniolemise vastand. Aga kas Looja on olnud kinni? Kui mina olen pärast kohtumist rahul, siis kasutaksin enda kohta küll vabaduse sõna. Sest pärast oma jumalaga inimeste keskel võitlemist tundub metsarahu vabastav, vähemalt esialgu.

Metsas, rahul olles, unistan. Unistan kirikust keset metsa. Külade keskel on kirikuid, metsades vähe või peaaegu üldse mitte. Ometi sobiksid nad sinna suurepäraselt. Kümnete tuhandete hingede toimetamise keskel, stoilises rahus nagu jääajast jäänud rändrahnud. Torn sirutumas kõrgusesse, vahendamas Linnutee valgust metsarahva keskele. 

Aga võimalik, et sellised kirikud ei vaja seinu ega sambaid ega torni, sest ümbritsevad puud kehastavad neid juba niigi. Võimalik, et pole vaja kooriruumi, sest päikesetõusu suuna tunneb metsas niigi ära. Ja ehk pole vaja altaritki, sest metsaalune on niigi nagu üks suur altar, kus sünnitakse, surrakse ja tõustakse üles. Igatahes on kõik siin Looja ees võrdsed.

Kui kirik on keset küla, siis pole ka sellel seinu ega torni ega koori ega altarit. Kujutame seda vaid ette. Võib rahus metsast tagasi tulla, näha külas sagivaid inimesi. Kümneid tuhandeid inimesi, väikseid jumalaid. Näha läbi kiriku seinte ja koori. Selles tasakaalus on kõik Looja ees võrdsed. Kirikutorn vahendab Linnutee valgust külarahva keskele. Valgus vajub mööda küla laiali, ka ju sajandeid juba. Tuhandeid aastaid, olgu nähtavalt või nähtamatult.

Kirik keset metsa – nii on.

 

 

 

 

Urmas Nõmmik,

kolumnist