Kodukirikute õitsemise aeg

Emajõel on liiklus tihenenud, sinililled õitsevad ja 2021. aasta lind kuldnokk toimetab tegusalt. Lisaks tärkavale kevadele saame head meelt tunda, et positiivsete koroonatestide numbrid langevad ja vaktsineerimine, mis tekitab palju kõneainet ja ka vastuseisu, edeneb siiski jõudsalt. Kergendust varjutab möödunud nädalasse jäänud kurb statistiline verstapost – koroonaga surnute arv ületas 1000.

Kogu tervikut jälgides kasvab lootus, et peagi avanevad avalikeks jumalateenistusteks kirikud. Judaismis on mõiste ortopraksia, mis sai aktuaalseks aastast 70 pKr, mil Jeruusalemmas hävitati tempel. Enam polnud võimalik templiteenistust pidada, ohverdada. Kuidas lahendasid juudid olukorra? Usuelu koondus sünagoogidesse ja iga uskliku koju. Kui enne olid keskmes preestrid, siis templi hävitamise tõttu liikus vastutus igale usklikule, käskude täitmisest ehk õigest praktikast sai see, millest sõltus suhe Jumalaga ja rahva tulevik.

Kristluses pole keskmes käsutäitmine, ent praeguses kirikute suletuses on minu hinnangul kasvanud iga uskliku vastutus jumalasuhte hoidmisel. Kooskäimise, ühise rituaalse ja kogukondliku praktika asemel on suurema eluõiguse saanud kodukirikud ja isiklik palveelu, mis suuremat pilti haarates võib meie kirikule hoopis elujõudu, õisi juurde anda. Eriti juhul, kui enne kriisi oli kodukirik suletud.

Kätlin Liimets