Tänulikkus liidab meid

Õnnistusrohket Eesti Vabariigi 103. aastapäeva meile kõigile, head eestimaalased! Võime olla õnnelikud, tähistades oma kalli kodumaa pidupäeva, olla mõtteis ja palves koos ning rõõmustada selle armu üle, millega Jumal meid õnnistanud on. Sest see on Jumala arm, et me tohime elada vabas Eestis, olla ise peremehed omal maal.

Vabadus on eestlase südamele läbi sajandite kallis olnud, oleme ju ikka saanud tunda võõraid võime ja käsuseadusi. Kui muidu võib meil ette tulla eriarvamusi ühes või teises asjas, siis vabas Eestis soovime elada kõik. Me ütleme, et armastame oma kodumaad. Aga sellest ei piisa. Kodumaad armastame siis, kui armastame teda kogu selle täiuses ja eelkõige iga inimest, iga kaasmaalast meie kõrval. Vabadus on siis, kui meil on side üksteisega, kui meie südamed löövad ühes rütmis ja oleme ühel meelel.

Kahjuks on praegu palju seda, mis lõhub sidet üksteisega. Vaenu ja mõistmatust on rohkem kui heasoovlikkust ja mõistmist. Ma ei räägi üldse koroonast tingitud probleemidest. 

Küll kakleme ausammaste sobivuse või sobimatuse pärast, küll raha jagamise pärast. Pered pesevad oma musta pesu meedia vahendusel. Valitsus süüdistab suurte koroonaarvude pärast inimesi, kes piirangutest kinni ei pea, ning muudes probleemides eelmist valitsust. President ütleb, et sõna on vaba, aga kellele see kehtib, jääb arusaamatuks. Kui ajaleht lahti teha, siis esikohal on probleemid, puudused ja süüdistused, kadunud on tasakaal.

Hea meel on „Eestimaa uhkuse“ ja teiste tunnustavate tele- ja raadiosaadete üle. Et häid tegusid märgatakse ja osatakse nende eest tänulikud olla. Meie hulgas on tõesti palju tublisid inimesi, kes teisi aitavad või elusid päästavad, kes näitavad üles oma hoolivust ligimese suhtes ja seda just armastusest. See toob natukenegi tasakaalu muidu valitsevasse ükskõiksusesse või vaenamisse, aitab tuua tänulikkust meie mõttemaailmadesse ja liidab meid. Jah, just seda viimast vajame praegu eriti. 

Pandeemia tõttu oleme sunnitud kaugenema üksteisest füüsiliselt, suhtlema distantsilt, kandma maski, ära jätma ühistegevusi ja kokkusaamisi, ühesõnaga hoidma üksteisest eemale igas tegevuses. Kuid peaksime taluma seda rõõmsa südame ja tänulikkusega. Ja see ei tohiks mõjuda meie südamest tulevale armastusele, peaksime õppima teisi inimesi ka distantsilt armastama. Õigemini – mida rohkem tuleb meil üksteisest füüsiliselt kaugemale hoida, seda rohkem peaksime üksteist südamest armastama ja seda ka välja näitama. Kui ei saa kallistada, siis kummardame, kui ei näe naeratust maski tagant, siis paneme käe südamele. Ja veel enam – tuleks öelda häid ja ülesehitavaid sõnu, postitada sotsiaalmeediasse ainult armastusest kantud kommentaare. Seda viimast eriti. 

Eestlase loomuses on üleüldse sees pisuke probleem tänulikkuse väljendamisega. Parimal juhul mühatame, et „käib kah“ või „pole viga“, viimasel juhul on juba suure tunnustusega tegemist. Narvas vene rahva keskel elades sai pärast kontserte ikka kuulda ülevoolavaid kiidusõnu, mujal Eesti linnades on haruharv, kui keegi pärast kontserti üldse midagi ütleb. 

Kuidas oleks võimalik nii, et vähemalt homsel kodumaa sünnipäeval näitame üles armastust oma ligimese vastu, ei postita sarkastilisi kommentaare, ei ironiseeri, ei halvusta, ei süüdista? Kas see oleks võimalik? Et vähemalt pidupäeval eemaldume eestlasele loomuomasest tagasihoidlikkusest ja ütlemegi üksteisele häid ja ülesehitavaid sõnu, väljendame tänulikkust ja armastust. Alustades presidendist ja peaministrist ning lõpetades netikommentaatoritega. Sest muidu kaotame sideme üksteisega ja siis võib ohtu sattuda ka meie kodumaa vabadus.

Eriti praegu, paastuajal, peaksime meie, kristlased, näitama üles armastust oma ligimese vastu nii sõnades kui tegudes. Vaid siis saame ennast nimetada Jeesuse jüngriteks, kui hoiame tema eeskuju enda silma ees ja südames ning teeme armastusetegusid, mitte ei õhuta vaenu, ei kelgi ega hoople, ei käitu näotult, ei otsi omakasu, ei ärritu, ei jäta meelde paha, ei rõõmusta ülekohtust. Vaid siis jääb meile alles vaba Eesti.

Head pidupäeva, kallid kaasmaalased!

 

 

 

 

Tuuliki Jürjo,

kirikumuusika liidu juhatuse esimees