Kui õige lükkaks …

„Hei, poisid, kas olete valmis,“ küsis nädalavahetusel igavikuteele läinud Jaak Johanson peaaegu kolmkümmend aastat tagasi laulusalmis. Praegu võiks kiriku kontekstis samamoodi küsida, kas olete valmis kandideerima koguduse nõukogusse, kui teile taoline ettepanek tehakse või on tehtud. Vennad Johansonid laulsid edasi: „Peipsi koha pealt lükkame lahti selle väikese Maarjamaa.“ Koguduse seisukohast oleks Maarjamaa „lahtilükkamine“ reaalselt tänapäeval ülepakutud liialdus, ent sarnast entusiasmi, usku ja ühtehoidmist vajame ka praegu. Meil on kaunid kirikud, ka kogudusemajad, mis paraku ootavad täitmist. Aga kuidas seda teha, on peamine koguduse ees seisev ülesanne. 

Sain möödunud nädalal meeldetuletuse, et pühapäeval pärast jumalateenistust on täiskogu koosolek. Usun, et kui sel pühapäeval Maarja koguduses valimised lõpevad ja nõukogu uus koosseis välja kuulutatakse, on taas kokku saanud toimekad ja koostöövalmid inimesed oma erinevate andidega. Rõõmustav on, et kogemustega juhtide kõrval oli nõusoleku kandideerimiseks andnud ka uusi inimesi. Neile, kes valituks osutuvad, soovin, et nad võiksid hiljem tänutundega meenutada neid kogudusse panustatud aastaid. 

Nii nagu ma aeg-ajalt olen jaganud oma mälestust, kuidas Jaak Johansoni ema – töötasime kunagi mõlemad samas kirjastuses – kord silmade särades kuulutas: teate, Mart ja Jaak kirjutasid väga laheda laulu. Jutt käis just sellest „Lahtilükkamisest“. Võib-olla näiliselt lihtsal laulul või teol on suur vägi. Toonane rõõm ja lootus kannavad ka praegu. Usun, et vaatamata raskustele on kogudustes rõõmu ja lootust vaadata tulevikku.

Rita Puidet