Sõna on kätel

25. juunil 1995 peeti Tallinna Püha Vaimu kirikus EELK ajaloos esimene viipekeelne jumalateenistus. Konfirmeeriti 11 noort, leerilapsi õnnistas peapiiskop Jaan Kiivit.

Esimene viipekeelne leerirühm Püha Vaimu kirikus 25. juunil 1995. Keskel peapiiskop Jaan Kiivit ja õpetaja Gustav Piir.

See päev on ametlikult viipekeelse töö alguspäev EELKs ning tänavu 23. oktoobril tähistati piduliku jumalateenistuse ja koosviibimisega tegevuse 10. aastapäeva.

Miski ei teki tühjale kohale, nii algas ka tegelik viipekeelne töö juba varem. 90ndate aastate algul hakkas õpetaja Priit Rannut Tallinna Kaugõppe-erikeskkoolis pidama õpilastele pühade jumalateenistusi, millel oli viipekeelne tõlge.

Kurtide leerirühm

Sellest julgustust saanud, otsis mitu noort võimalust leerikooli minna ning 1993 ristis ja konfirmeeris õpetaja Voldemar Ilja mõne neist Nõmme Rahu kirikus tõlgi vahendusel. See variant aga paljusid ei rahuldanud ning 1994. aasta sügisel hakkas sealsamas koos käima viipekeelne leerirühm. 1995. a kevadel kolisime Püha Vaimu kirikusse, mis on jäänud kurtide kodukirikuks tänaseni.

Juba 1995 augusti lõpul toimusid esimesed Eesti-Soome kurtide kirikupäevad, seejärel hakkasid korrapäraselt toimuma ka viipekeelsed jumalateenistused. Praegu peetakse teenistusi kuu teisel ja neljandal pühapäeval, alates 2001. a sügisest ka Pärnus kuu kolmandal pühapäeval.

Kurtide vaimulikule elule andis omakeelne leeriõpetus ja viipekeelsed jumalateenistused suure tõuke – esimestel aastatel tuli koguduse juurde üle 40 inimese, kellel varasem side kirikuga puudus. Jumalateenistustel hakkasid käima ka need, kes olid varem leeris käinud, kuid kirikust kõrvale jäänud, kuna ei saanud seal millestki aru. Osa neist otsustas kogudust vahetada ja üle tulla Püha Vaimu kogudusse, et mitte olla kuskil formaalselt kirjas, vaid aktiivselt kaasa tegutseda.

Iseseisev filiaal

Et tööd paremini korraldada, otsustati moodustada omaette kogudus ning 18. jaanuaril 1997 peetigi Tallinna Püha Vaimu koguduse Sakariase filiaali asutamiskoosolek. Filiaalina otsustati töötada sellepärast, et enamusele uutele koguduseliikmetele oli kirikutöö uus, kartsime, et ei jätku kohe oskusi iseseisvalt toime tulla.

Samuti on liikmete üldarv suhteliselt väike, praegu on kirjas u 80 inimest, kellest aktiivselt lööb kaasa 30 ümber. Suurt abi saime Soome Kurtide Misjoniseltsilt, kes varustas meid mitmesuguste abimaterjalidega ning võimaldas käia tutvumas Soome kurtide vaimuliku tööga. Loomulikult oli palju abi ka nende majanduslikust toetusest.

Praeguseks on väikesest erivajadustega inimeste rühmast kujunenud väike, kuid tegus kogudus, kellel on oma koht EELKs.

Kordaläinud konverents

Traditsioonilistest Eesti-Soome kirikupäevadest on välja kasvanud ühised mitmepäevased retked Eestimaa kaunitesse paikadesse, retke programmi kuulub ka jumalateenistus kohalikus kirikus. Emotsionaalselt meenutatakse Narva Aleksandri kirikut – teenistuse ajal sadas paduvihma, keskel katuse all jäi pea kuivaks, aga jalge alla tekkisid külgedelt sissevoolanud veest loigud. Vaimustuti ka hubasest Kärdla kirikust ja hiidlaste soojast vastuvõtust.

Aastal 2000 usaldas ülemaailmse kurtidepastorite organisatsiooni IEWG juhatus meile oma traditsioonilise konverentsi ning ühtaegu esimeste oikumeeniliste kurtide kirikupäevade korraldamise. See oli suur usaldus ja vastutus ning võime õigusega uhked olla hiilgava kordamineku üle. Tallinna konverentsi peetakse üheks parimaks läbi aegade.

Suurim muutus

Suur töö on olnud tõlkida jumalateenistuse liturgia viipekeelde ja kohandada seda meie vajadustega. Algusega võrreldes on just siin olnud muutused kõige suuremad. Kui esimeste teenistuste käik kopeeris tavalist eestikeelset teenistust, siis nüüd on peaaegu kõik liturgilised tekstid olemas omakeelsetena.

Eesti Piibliseltsi eestvedamisel ning koostöös nelipühi kirikuga on käivitunud Piibli tõlkimine viipekeelde. Markuse evangeeliumiga oleme jõudnud lõpusirgele – jäänud on üksikud parandused ja lõppvariandi videolindistus.

Toredaks traditsiooniks on kujunenud endise Tallinna Kurtide kooli (1. septembrist Tallinna Heleni kooli) iga-aastased jõulujumalateenistused Püha Vaimu kirikus. Hea meel on, et noored ei tule ainult kuulama-vaatama, vaid osalevad aktiivselt teenistuse ettevalmistamisel ja läbiviimisel. Sealt tuleb ju koguduse järelkasv.

Siht – pealinnast kaugemale

Veidi murelikuks teeb meid tulevik. Praegu on töö üsna Tallinna-keskne, aastate jooksul on aga mõnigi meie koguduse liige mujale kolinud, nende side kogudusega nõrgeneb – ei ole ju mõeldav pidevalt pealinna jumalateenistusele sõita. Ka mujal Eestis elab kurte, kes on kunagi leeris käinud, siis aga kõrvale jäänud, või neid, kes tahaksid kogudusega liituda, kuid ei saa seda teha keelelistel põhjustel.

Ideaalne oleks, kui igas praostkonnas oleks vähemalt üks eriväljaõppe saanud vaimulik, kes võtaks oma südameasjaks tegeleda nende inimestega. Täna ei ole see mitmel põhjusel võimalik. See on aga siht, mille poole püüda ning siin peab algatus tulema kirikuvalitsuselt. Töö erivajadustega inimestega on üldkiriklik ülesanne, seda ei ole võimalik rajada üksikutele entusiastidele.

Üle kõige aga oleme tänasel päeval tänulikud – tänulikud Jumalale meile antud võimaluste eest, tänulikud inimestele, kes lühemat või pikemat aega on jaganud meie rõõme ja muresid, tänulikud selle eest, et kümne aasta tagune iroonia ja mõistmatus on hakanud asenduma mõistmise ja toetusega. EELK ei ole enam ammu pelgalt eestikeelne kirik, seal teenitakse Jumalat paljudes eri keeltes – üks nendest on viipekeel.

Tiiu Hermat,
Tallinna Püha Vaimu koguduse Sakariase filiaali õpetaja