Diakon Urmas Saupõld võttis vastu elupäästja tunnustuse

112 inimese seas, keda tunnustati päästeteenistuse aumärgiga, on ka Valga praostkonna vikaardiakon Urmas Saupõld, kes sai Elupäästja III klassi medali.

Urmas Saupõld, päästeameti Ida pääste­keskuse Jõhvi päästekomando päästja, naerab oma laia naeratust ja ütleb jutuajamise alustuseks, et elupäästmine on tavaline, ikka tuleb ette. Medal anti talle aga inimese päästmise eest Jõhvis toimunud korteripõlengust. Tänu temale pääses eluga ka kass.

Hirmsat päeva meenutades sõnab Urmas, et teise korruse korter oli suitsu täis, siseneda tuli erivarustuses, raske suruõhuballoon rakmetega seljas. Täna­päeval on õnneks spetsiaalne kaamera, mis aitab tuvastada inimese asukoha, aga paksu suitsu sees on peaaegu või­matu orienteeruda. Ta tunnistab, et päästeoperatsioon võttis ta füüsiliselt täiesti läbi. Sama võis märgata tema kaaslase puhul. 

Sisekaitseakadeemia päästeala inse­nerina lõpetanud Urmas on päästjatööd teinud 12 aastat ja ütleb, et need olukorrad, kus kedagi päästa tuleb, mängib elu kätte. Ta soovitab kõigile: julgege elada ja vajadusel minge alati appi. Muidugi on hirm, aga keerulises olukorras tuleb säilitada rahu ja kindlasti usaldada nii partnereid kui Jumalat, kelle omad me oleme (viidates apostel Paulusele).

Rõngu kirikus 12. mail 2019. a EELK diakoniordinatsiooni saanud Urmas Sau­põld ütleb, et tema elus on küll Jumala käsi mängus olnud, ja vihjab ka ammu olnud tulekahjule, kus ta inimest päästes ise hätta jäi. Aga naerab samas, et kristlasele on päästeametis töötamine õige koht, sest teenistuse moto on „Jumala auks ja ligimese kaitseks“. Kas nüüd Jumala auks või tema kaitseks, aga sagedased sõidud Tartu ja Jõhvi vahet on teda vaimselt kasvatavad, sest teel olles kuulab ta alati Aare Kimmeli loenguid „Piibel kaanest kaaneni“. 

Ta ütleb, et tuletõrje aastapäeval Pärnu kontserdimajas toimunud piduürituse õhkkond oli ülipositiivne ja enne medalite kätteandmist räägiti ka päästmise lugu ja see oli väga põnev. Koroonapiirangute tõttu keegi president Kersti Kaljulaidiga kätelda ei saanud, aga silma vaadata ikka sai.

Rita Puidet