Usu saladus on puhtas südametunnistuses

1993. aastal jälgis pool miljonit eestlast, kuidas Rosa Garcia üle kõrge aia ronis ja pisut ploome varastas. Algas esimene seebiooper Eesti Televisioonis. Ei olnud ploomivargus teab mis kuritegu, aga piisav, et rullida lahti abielurikkumiste ja kõikvõimalike probleemi­pundarde lõputu ahel ja publik 99 korda telerite ette koguda. „Metsikule roosile“ olid Kesktelevisioonis teed valmistanud „Lihtsalt Maria“ ja „Ka rikkad nutavad“. Hilise­maid ma ei mäleta, sest kõik näis korduvat. 

Üks viga viib teiseni – see oli seebikate läbiv joon. Paraku kirjeldab see hästi ka siinpool ekraani toimuvat. Riigireeturite kurvad ülestunnistused al­ga­vad tühiste eksimustega – üks viga viis teiseni. Augustis jutustasid Lootuse küla mehed kirikunoortele oma hoiatavaid lugusid. Kuulsime, et totaalne allakäik sai alguse poisikeste tempudest.

Patt tegutseb nagu maffia, nagu KGB. Patt aheldab inimest ja paneb ta olukorda, kust ei ole muud väljapääsu kui orjata edasi oma himusid ja õigustada oma senist elu. 

Jah, me teame küll, et Kristus on meid sellest kõigest vabastanud, aga millegipärast pidi Paulus veel manitsema (Gl 5:1b): „Ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!“ 

Oma südant tuleb hoida. Ei ole sugugi vähetähtis, milline on meie isiklik elu, see tänapäeva püha ja puutumatu eraelu. Sest just seal on varjul konksud, mille külge hingevaenlane meid aheldab. Ka eksiõpetuste juured on peidetud südametunnistuse pimedatesse soppidesse. Me ei taha sellest rääkida. Lihtsam on end ümbritseda turvaliste seletustega, luua õpetus, kus keegi ei saa meilt midagi nõuda. 

Arusaadav, et diskussioon moraali alal puudutab sageli inimelu intiimseid ja varjatud valdkondi. Need on nagu kapitagused nurgad, kuhu teised ei näe, aga kuhu tolmul ja mustusel on kerge koguneda. Kes aga tahab kirpudest lahti saada, ei pea võitlema kirpudega, vaid piisab, kui ta puhastab nurgatagused tolmust. 

Mõnigi probleem laheneb meie elus, kui tunnistame oma patud ja võtame vastu andestuse. Nii nagu päikesevalgus tapab pisikuid, kaotab ka kahetsuses üles tunnistatud patt oma sala­pära­se siduva väe. 

Selleks, et vanakuri jälle meid kimbutama ei tuleks, on ka­sulik hoida süda puhtana. Laulik ütleb (Ps 51:12a): „Loo mulle, Jumal, puhas süda!“ Esimeses kirjas Timoteusele (1Tm 3) kirjeldab apostel moraalseid nõudmisi, mida tuleks esitada koguduse juh­tidele. See pole öeldud kellegi kiusamiseks ega eemaletõrjumiseks, vaid meie hoid­miseks ja kaitsmiseks kurja rünnakute eest.

Vaimulik võitlus pole nalja­asi. Kes on õhukeses riides, ei peaks minema pakase kätte. Tõsi, Jumal kasutab ka neid, kes on palju patte andeks saanud, aga minevik jääb siis ikka nagu vai ihus haiget tegema, nagu saatana ingel ööl ja päeval rusikatega peksma. Sellist valu ei soovi ma kellelegi. Ei sellele, kes ometi usus kindlaks jääb, kuid peab siiski teada saama, mida kõike tuleb Kristuse nime pärast kannatada, veel vähem sooviks ma niisugust katsumust sellele, kes vastu ei pea ja patuse maailma mõtteviisiga kaasa läheb. 

Õpetussõnades öeldakse (Õp 4:23): „Hoia oma südant enam kui kõike muud.“ Ja apostel tunnistab (1Tm 3:9): „Usu saladus on puhtas südametunnistuses.“

Ma arvan, et kirikuna peaksime oma töötegijate püha­le elule senisest rohkem tähelepanu pöörama ning hoidma oma õdesid ja vendi, et me ei paneks neile liigseid koormaid. Mõni mõra palgis ei tähenda veel, et seda palki üldse kasutada ei saa, kuid kandvaks talaks ei maksaks seda samuti panna. 

On hea, kui võtame ees­märgiks remontida ära kõik kirikud või leida kogudustele kindel materiaalne baas. Aga veel parem, kui eesmärk on hoida puhtana oma süda. Parafraseerides kunagist vali­mis­loosungit, võiksime pür­gi­da Euroopa viie moraal­sema rahva sekka. 

Milline on meie palveelu? Kas pühakiri on meie „igapäevane leib“? Kas oleme olnud truud oma abikaasale? Kuidas oleme kasvatanud oma lapsi? Millise hinnangu peaksime andma endale kümne käsu valguses? Kas meie südames leidub ar­mas­tust Jumala ja ligimese vastu? 

Ma tean, et käsuvagadus ei tee kedagi õndsaks. Samas pole meil põhjust lubada endale ka midagi vähemat. Isegi paganad eeldavad ristiinimeselt kõr­get moraali, vaimulikelt veel­gi enam. See ootus võib mõ­ju­da rõhuvalt ja tunduda kättesaamatus kõrguses, kuid on siiski toeks, kui tahame elada püha elu.

Ma tean, et kooliajal jäeti mind mõnda kohta kutsumata, sest klassikaaslased teadsid, et olen usklik. Vaevalt oleksin ma ise olnud piisavalt tugev, kui Jumal ei oleks mind nõn­da aidanud ega hoidnud. Kasu­tagem siis rõõmuga seda abi, kui pakutakse! 

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,

kolumnist