Monument vastuolu külvamas

Monumentide püstitamise kaudu tavatsetakse sageli defineerida identiteete ja väljendada võimusuhteid. Erandiks ei ole seejuures ka esmapilgul puhtusulise iseloomuga mälestusmärgid.

Nii põhjustab Inglismaal praegu poleemikat kava rajada Birminghami äärelinna suur kristlikele palvevastustele pühendatud monument, mis peaks valmides olema 51 meetri kõrgune ja paistma kümne kilomeetri kaugusele.

Iga kivi selles esindaks ühte tõestisündinud juhtumit, kus inimene on kogenud palvetamise järel Jumala imelist abi. Prae­guseks on projekti veebilehe https://www.eternalwall.org.uk järgi juba laekunud umbes 25 000 tunnistust palvevastuse kohta, kuid kokku loodetakse neid koguda umbes miljon. Monumendi külastaja saaks lugudega tutvuda spetsiaalse mobiilirakenduse abil.

Projekti algatajate sõnul on selle põhieesmärgiks julgustada kitsikusse sattunud inimesi palves Jumala poole pöörduma. Ühtlasi soovitakse sellega algatada usuleiges Briti ühiskonnas diskussiooni palve väe üle ning esile tõsta riigi kristlikku ajaloopärandit. Viimane äratab paraku vastakaid tundeid Birminghami muslimikogukonnas, kuhu kuulub juba veerand selle miljonilinna elanikest.

Näiteks BBC Radio 4 saates „Sunday“ esinenud kohaliku mošee esindaja nimetas kristlasi küll ühelt poolt oma õdedeks ja vendadeks, ent avaldas ühtlasi sügavat pettumust monumendi rõhutatult kristliku iseloomu pärast, mistõttu teiste usundite järgijad end kõrvalejäetuna tundvat.

Need etteheited oleksid minu meelest suuresti alusetud, kui kristliku Jumala lähedalolu rõhutamine kõigile inimestele olekski monumendi rajajate ainus eesmärk. Tähelepanu juhtimiseks rollile, mida ristiusk brittide ajaloos on mänginud, leidub aga kindlasti tõhusamaid ja samas vähem vastuolulisi vahendeid kui hiiglasuure monumendi rajamine. Pealegi veel linna, mis paistab riigis silma rahvastiku etnilise ja usulise kirevuse poolest.

Rain Soosaar