Ka sündimata laps on inimene

30. augustil leidis Tallinnas aset tänuväärne kodanikualgatus – Elu Marss sündimata laste kaitseks, millest võttis osa sadu inimesi ning kus sõna sai ka peapiiskop Urmas Viilma. Samal päeval ilmus temalt ERRi portaalis ülevaatlik ja tasakaalukas kirjutis „Provokatsioonikatse abordi teemal“, mida soovitan kõigil lugeda. Peapiiskop leiab, et üldtuntud probleemidele juhitakse sageli tähelepanu radikaalsete meetoditega, kuid õigem on seda teha lugupidamisega vestluspartneri suhtes.

Inimelu pühadus ja lapse õigus elule on üheks vanemaks ja olulisemaks euroopalikuks väärtuseks. Katoliku katekismus meenutab, et „alates esimestest sajanditest on Kirik kinnitanud iga esile kutsutud abordi moraalset kurjust“ (p. 2271). Sellist aru­saama järgib ka Eesti põhiseadus, sõnastades igaühe õiguse elule (§ 16). „Igaühe“ alla kuuluvad ka sündimata lapsed, sest nad on inimesed. Õiguskantsler Allar Jõks on 2002. a kin­ni­tanud seda klassikalist arusaama: „Loote arenguetapid ei mõ­ju­ta seega mingil määral loote inimeseks olemist ning tema inim­vää­rikuse olemasolu.“

Abordi kaitseks toodud argumendid, mis enamasti taan­duvad kahele väitele – loode ei ole inimene ja tema abor­tee­rimine ei ole tapmine –, on eelöeldu valguses selgelt mo­raal­setel savijalgadel. Ka ema õigus oma kehale ei ole üle kantav sün­dimata lapsele. Viimaselgi on õigus oma kehale, mida tuleb sa­muti aktsepteerida ja kaitsta. Jäävad veel psühholoogilised ja sotsiaalsed argumendid à la „ei soovi“, „ei ole tingimusi“. Väärtuste hierarhias ei saa ega tohi need aga kuidagi võistelda inimese põhiõiguste ja -vabadustega.

Teame, et Euroopa ajaloos on perioode, mida on põhjust häbeneda – olgu selleks surmanuhtlus, nõidade põletamine, orjandus, rassism või klassiviha, mida on toetatud laiade masside poolt ning põhjendatud teaduslike ja juriidiliste argumentidega. Võimalik, et omas ajas tundusid need mõistlike lahendustena. Siiski rõõmustame, et taolised arusaamad on jäämas minevikku. On aeg üle vaadata ka ebakohad tänases sotsiaalses praktikas ning ka kiriku sõnumis, et evangeeliumi tervendav vägi aitaks kujundada õigeid eluhoiakuid.

Saab ainult nõustuda Helle-Moonika Helme üleskutsega Elu marsil: „21. sajandil ei pea kelleltki elu võtmine olema enam pereplaneerimise vahend ja vabaduse sümbol! Meil on aeg asuda siin, 21. sajandis täiesti uue eetilise paradigma ku­jundamisele.“ Ka Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) on olnud sama meelt. 2006. aastal vastu võetud liikmeskirikute bioeetilistes seisukohtades rõhutatakse, et „inimelu vajab ja väärib iga­külg­­set kaitset juba eostumise hetkest“. Selle arusaama tead­vustamiseks on astutud ka konkreetseid samme.

2009. a märtsis toimus EKNi algatusel Tallinna Metodisti kirikus Mart Siimeri kantaadi „Lapsed vaatavad maailma pää­le“ ettekanne, mis oli pühendatud sündimata laste mälestusele. 2013. aastal toetas EKN üleeuroopalist kampaaniat „Üks meie seast“ sündimata laste kaitseks. 2019. a riigikogu valimiste puhul esitas EKN erakondadele rea ettepanekuid, millest üks taotles abordi toetamisele suunatava raha kasutamist vanemate nõustamiseks ja toetamiseks, et laps võiks sündida. Selgitasime seda ka kohtumistel erakondade juhtidega.

Kristlastena ei saa me piirduda üksnes moraali lugemise või keelamisega. Peame aitama kujundada tingimusi, milles iga lapse sünd oleks oodatud. Vastava ühiskondliku kokkuleppega on see kindlasti saavutatav. Kummastav oli lugeda Sandra Jõ­ge­va sõnavõttu Eesti Ekspressis (3. sept. 2020), kus ta tõrjub selle­teemalist arutelu ega näe legaalsele abordile muud alternatiivi kui mõnd võigast keskaegset protseduuri. Kelle huvisid küll selline seisukoht väljendab?

Kas tõesti on last, keda keegi ei soovi? Miks siis üldrahvalik mu­­re vähese sündimuse pärast ja poliitilised vahendid selle suu­­rendamiseks? Kust siis pered, kes soovivad lapsendada (Ees­­tis ligi paarsada)? Meetmeid nagu väärtuskasvatus, ra­se­dus­nõustamine, sünnitoetus, või ka lapsest loobumise ja lap­sendamise tingimused, annab kindlasti kujundada nii, et iga eostatud laps jõuaks oma loomupärase eesmärgini – täisväärtusliku eluni. On hea ja vajalik, et kodanikena s­eda arusaama toetame. Selleks julgustab meid ka eeloleva pü­hapäeva teema „Jumala hoolitsus“ – emaihust alates! (Ps 139)

 

 

 

 

Andres Põder,

emeriitpeapiiskop