Maestro Rolf Uusvälja meenutades
/ Autor: Margit Nirgi / Rubriik: Portreelood / Number: 16. september 2020 Nr 34/35 /
Minu armastus orelimuusika vastu sai alguse varajases lapsepõlves. Mul oli õnn kasvada peres, kus elati kristlikus vaimus. Nii võeti mind juba lapsena kirikusse kaasa.
Meie perekond kuulus Rakvere Kolmainu kogudusse. Rakvere kirikus on suurepärane orel, mille helid tänini pisematki hinge lummaksid. Ei osanud väikene tüdruk, kes vanaemaga alati kiriku parempoolsel rõdul istus, nii et orel ja sellel mängija kuulaja silme ees olid, arvata, et kunagi suure meistriga, orelikunstnik Rolf Uusväljaga ja hiljem ka tema õega Els Himmaga tuttavaks saab. Ega osanud laps ka aimata, milline rikkus need hilisemad kokkusaamised on.
Maestro tuli mängima
Tutvusin Rolf Uusväljaga noore kirikuõpetajana, kui Eestimaa kirikutes tema kontserte kuulamas käisin. Hiljem oli maestro Uusväli Laiuse koguduses, kus õpetajana töötasin, sage külaline.
Laiusel ei olnud Rakvere kiriku oreli suurust pilli. Oli väikene kuue ja poole registriga pedaalideta orelike, millega juba varem kahes koguduses Jumalat oli teenitud. Rolf Uusväli, mees, keda peeti 1/6 planeedist parimaks organistiks, ei põlanud ei Laiuse ega teiste kirikute väikseid oreleid. Tema tõi neist kuuldavale imelisi helisid. Jumalale auks.
Rolf Uusvälja Laiusele tulekud olid kogudusele rõõmupäevad. Siis ruttasid kohale ka need, kes elasid kaugemates külades või kellel tulemine vaevaline oli. Kirikuriided üll ja pidulik ilme palgel. Maestro tuli neile mängima! Olen siiani tänulik, et mulle kingiti kogudus, kes suutis selliseid asju suureks pidada.
Ustav Jumala loodu hoidmisel
Rolf Uusväli oli erakordse sisemise suursugususega inimene, kes ei alandanud teisi oma täiuslikkusega. Tema hing oli nõnda suur ja avatud, et sinna mahtusid Jumal ja muusika, lähedased ja õpilased, rikkad ja rõõmsad, õnnetud ja kannatajad. Rolf Uusväli oskas noorele inimesele elu- ja maailmatarkusi üleliigsete sõnadeta, omaenese elu läbi õpetada.
Kahjuks küsib õpilane sageli õpetaja järele siis, kui õpetajat enam ei ole. Rolf Uusväli kandis oma eluraskusi endas, kedagi oma kannatustes süüdistamata. Õieti paljud meist ei teadnudki tema läbielamistest. Ta ise kaitses hüljatuid. Rolfi hüljatud olid kodutud loomad. Ta toitis ja ravis neid.
Kord ütles ta mulle, et võib ise söömata olla, aga loomad peavad olema toidetud. Oli neid, kes teda selle pärast põlgasid. Tänu Rolfile olen ise õppinud loomi teistsugustena tajuma kui kunagi varem. Väga sageli valu hinges. Küsin, mis oli Rolf Uusvälja puhul suurim, kas tema imeline orelimänguoskus või ustavus Jumala loodu hoidmisel.
Rolf Uusväli oli oma olemuselt just kui teisest ajast ja maailmast. Sellest maailmast, kus tühistel asjadel ei olnud tähtsust. Tema elu oli nagu hinnaline raamat, mida tahaks lugeda, aga mille lugemiseks tuleks enne tähed selgeks õppida.
Mida kassid armastavad
Kord pidi maestro Uusväli Laiuse pastoraadis advendikontserti andma. Pastoraadi saalis oli sel ajal juba parem orel kui kirikus. Mul oli kolm kassi, kes pidevalt ennast meelde tuletasid. Veidi enne Rolfi saabumist valitses majas haudvaikus, mis tähendas, et midagi on valesti. Ja oligi.
Kaks nooremat kassi rippusid kuuse küljes ehete vahel nagu jõulukaunistused. Jäi vaid oodata, millal kuusk ümber kukub. Kolmandat pidi tükk aega otsima, kuni silm peatus orelil, mille vilede vahelt vaatas vastu kellegi rahulolev nägu. Vana kassiemand kõhutas oreli sees vilede peal. Kuidas ta sinna sai, jäi teadmata.
Kuidas me ta kätte saime, ei mäleta. Olin kindel, et oreli sees on midagi segamini pööratud ja kontserdi toimumine küsitav. Kui Rolf tuli, hädaldasin kogu loo talle ära. Ma ei ole Rolfi mitte kunagi niimoodi naermas näinud. Oreli viledega oli kõik korras. Kontsert toimus.
Margit Nirgi,
Laiuse koguduse õpetaja aastatel 1983–2005 ja alates 2019