Märgata ligimese südamest tulnud heategu
/ Autor: Joel Luhamets / Rubriik: Jutlus / Number: 2. september 2020 Nr 32 /
Mt 6:1–4
Tänase pühapäeva teemaks on meie ligimene. Ja tänane sõna ei räägi mitte sellest, et me peaksime tegema häid tegusid, vaid see sõna on öeldud nendele, kes häid tegusid teevad. Hea tegemisel ja heategevuses on oma ohud. Ka heategevust ja heategusid võib vääriti teha.
Jeesus ütleb küll: „nõnda paistku teie valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes teie Isa ülistaksid, kes on taevas!“
Aga on ka teistsuguseid heategusid, mida tehakse enesereklaamiks, oma müügiedu suurendamiseks, oma isekuse ja uhkuse rahuldamiseks, enda esiletõstmiseks, võib-olla ka teatava turvatunde ja enesekindluse saavutamiseks, et ma olen ikka hea olnud ja head teinud küllalt. Mõnigi kord tehakse häid tegusid, et saada vastuheategu. See on nagu tehing või kauplemine: mina sulle ja sina mulle. Pärast tulevad muidugi etteheited, et mina olen nii hea olnud, aga vaata sina pole sugugi nii hea olnud. Lugu on nõnda, et me tegelikult ei tahtnudki head teha, vaid ootasime vastuheategu ja olime väga pettunud, kui palk jäi saamata.
Jeesus ütleb, et sellisel heategemisel võib olla väga hapu ja mõru maitse juures. Oleks parem, kui me teeksime head märkamatult. Muidugi võib seejuures olla nii, et inimene, kellele head tehakse, saab ikkagi hea osaliseks, motiividest sõltumata. Aga tolle inimese sisemine kvaliteet, kes sel motiivil head teeb, on võrdlemisi madal.
Ometi tahaksime, et meie ohvrimeelsust hinnataks ja meie pingutust pandaks tähele. Seda ei pane Pühakiri sugugi pahaks, et me saame töö eest teatud palga, et inimeste vahel on üksteisemõistmine, et üksteist märgatakse. Märkame neid, kes head teevad, oleme tänulikud – see kuulub loomuldasa inimliku suhtumise juurde.
Kokkuvõttes on küsimus ikkagi selles, millise motiiviga me midagi teeme, milline motiiv meie tegudega kaasneb. Kui me tasu pärast tahame midagi teha, on tegu vaid auahnusega.
Eks sõnal „teenima“ ole mitu tähendusvarjundit, tähendades nii teiste eest hoolitsemist kui endale elatise või raha teenimist. Väliselt ongi need peaaegu sarnased, aga sisuliselt täiesti erinevad. Seetõttu võivad nad meie elus väga kergesti segamini minna. Ja selle eest Jeesus meid hoiatabki.
Jeesus ütleb: Kes teisi teenib, see on ka palka väärt.
Aga kes enda eest hoolitseb, sellele pole Jumalal enam suurt midagi juurde lisada.
Kõige hullem, et seda silmakirjalikkust, kus me väliselt justkui teeme head, tegelikult aga ootame endale lugupidamist, pole meil endil kerge märgata. Tihtipeale on ka oma heategudega salatsemine tegelikult enda kristliku isiksuse suuremasse ausse tõstmine.
Kui me ütleme, et ma teen nii, et mitte keegi seda ei tea, teen ainult Jumala auks, mingit tasu ootamata, tahame tihtipeale au saada sellegi eest, mis veel tegemata. Teised mõtlevad, et ju ta teeb ikka väga palju. Meie omaltpoolt lisame vunki, kinnitades aina, et ega ma kellelegi ei ütle, mida head ma kõike olen teinud kirikule ja kaasinimestele.
Sageli teeme enda meelest siiralt teistele head, ometi otsime samal ajal enda kasu taga.
Jumala aujärje ees saab avalikuks, et mõned inimesed on elanud elu, millel on olnud väärtus, on olnud sisu, mõte. Kui me elame sellist mõtestatud elu, võime kord nautida selle väärtust.
Jumal hoolitseb meie eest nii, et enamik inimesi seda ei märka. Ei ole taeva pääle kirjutatud, kuidas Jumal kõike hääd teeb. On vaid mõned, kelle süda on armastusele avatud ja kes märkavad seda häätegu. Suur osa inimesi küsib, kus on see Jumal. Mida ma temalt saanud olen? Kõik üksipäini oma kümne küünega kraban ja raban endale kokku. Aga tema jagab meile armastust pasunat puhumata.
Need, kes on kogenud Jumala halastust, Jumala armuandi, Jumala headust, suudavad samal kombel oma kaasinimesele head teha. /—/
Ma olen kohanud kahesuguseid vanemaid. Ühed vanemad ütlevad: „Kuidas ma küll oma lapse eest olen hoolitsenud, kuidas ma olen püüdnud talle hea olla ja näe nüüd on ta siuke ja siuke, ei mõtle üldse oma armsa ema ja isa peale, kõik on unustanud.“ Ja teised vanemad ütlevad: „Mul on nii kahju, et ma olen nii pisut suutnud oma lapsele aega ja armastust pühendada, küll ma olen suur võlglane oma laste ees, keda Jumal on mu kätte andnud.“ Ühte ja sama tehes üks tunneb, et tal on tohutud teened, teine tunneb, et ta on suur võlglane.
Olen seda mõnigi kord väljendanud, et inimene ei oska oma käitumist üldse hinnata ja on puudulik ka teiste käitumise hindamisel. Teisi ta ehk võrdleb endaga: kas ta teeb paremini kui mina. Ja selle põhjal peab inimene teist heaks või halvaks. Enese puhul inimene peab heaks seda, mida ta teeb teatud mõttes vastumeelselt või mingisuguse muu motiiviga. Loomuldasa ta seda ei teeks, aga no tuleb ju hea olla ja Jumalasõna käsib ka.
Täna me igatseme, et Jumala muutev arm oleks meiega, et meie heategudel ei oleks mõru ja kibe maitse, vaid Jumala halastus saaks kogetavaks meile ja meie läbi kõigile, kes meie ümber elavad. Aamen.
Joel Luhamets,
piiskop
Jutlus on ilmunud jutlusekogus „Kaks leptonit“. Raamatu on välja andnud kirjastusselts Logos aastal 2003. Jutlus on avaldatud lühendatult.