Leinapäeva küsimused

Kuigi juuniküüditamisest on nüüd möödas juba 79 aastat, pöörab avalikkus jätkuvalt suurt tähelepanu selle traagilise sündmuse meenutamisele. Nagu igal aastal, nii toimusid ka seekord üle Eesti arvukad mälestustseremooniad, teema võeti jutuks pühapäevastel jumalateenistustel ning sotsiaalmeedias jagati päevakohaseid mõtteid ja sugulaste mälestusi.

Kuid vähe pöörame tähelepanu sarnastele inimsusevastastele kuritegudele, mis tänagi kaugetes maades aset leiavad. Kui küüditatute läbielamised on meile tõesti hinge läinud, siis kas poleks loomulik, et see väljenduks kaastundes nendegi inimeste vastu, kes meie päevil vägivalla all kannatavad? Mõtlemapanev on seegi, et kommunismiohvrite kõrval pööratakse meil nii vähe tähelepanu natsismiohvrite mälestamisele. Kas tõesti ainult selle pärast, et neid oligi Eesti puhul mõnevõrra vähem?

Samuti on küüditamise aastapäeval põhjust küsida, kuidas sellised kuriteod võimalikuks saavad. Ühelt poolt on muidugi suuresti õige, et süüdi on äärmuslikud ideoloogiad, kuid mis tingimustes muutuvad inimesed nendele vastuvõtlikuks? Ja pealegi ei olnud tollal mitte kõik inimesed kurjuse poolt sisendatud ideedest seestunud. Paljud kuritegude kaasosalised ei tundnud kommunistlike teoreetikute õpetusi ilmselt kuigi hästi, ent ei esitanud endale üleliigseid küsimusi. Mõned võisid ka nendega sisimas mitte nõus olla, kuid võimudega koostööd teha kas omakasu huvides või seetõttu, et muud võimalust ei näinud olevat.

Kõige tähtsam küsimus on aga see, mida saaksime teha, et küüditamise laadsed kuriteod ei korduks – ei meil ega mitte üheski maailma riigis. Kui see ei õnnestu, võime ühel päeval ise avastada end nii ohvri, kurjategija kui ükskõikse või ara kõrvalseisja rollis. Millises neist täpsemalt, pole võimalik ette näha. Tõsi, on ka eetilise kangelase roll, kuid selles, nagu ajaloost teame, astuvad üles väga vähesed erandlikud inimesed.

Rain Soosaar