Kui väljas kärgib kõu, siis püsi kodus

Kui nüüd ei nähta valgust, mis hiilgab pilvedes, siis puhub tuul ja toob selguse. Põhja poolt tuleb kuldne hiilgus – Jumala ümber on hirmuäratav aupaiste. Kõigevägevam – temani me ei jõua, tema on suur jõult ja rikas õiglusest, tema ei riku õigust. Seepärast peavad inimesed teda kartma, tema ei vaata kedagi, kes on enese meelest tark. 

Ii 37:21–24

Kui osaleme arutelus või kuuleme seda pealt, kuvatakse meie mõtetes natukene teavet. Kas see on Jumalalt? Või on need lihtsalt mineviku juhtumid, mis hakkavad liikuma teatud stiimulite mõjul? Pakun, et mõlemad on võimalikud. Kujutle, et oled avatud väljal, seisad ning kuuled pealt viie isiku arutelu, milles esitatakse poolt- ja vastu-, siia ja sinna viitavaid oletusi ning argumente. 

Meie silme ette seab tänane jutlusetekst Iiobi raamatu lõppmängust (ptk 32–42) buuslase Eliihu manitsuskõne Iiobile (ptk 32–37), kellele ta kolm kaaslast Eliifas, Bildad ega Soofar ei suuda väidetavalt anda kohast vastust: „Ta viha süttis põlema ka tema kolme sõbra vastu, sellepärast et need ei olnud leidnud vastust, millega nad oleksid saanud Iiobi süüdi mõista“ (32:3). Nüüd, kus Eliihu on mõttevahetuses keskpunkti astunud, hakkab liginema tuulispea. Eemalt on kuulda müristamist ja välgu sähvatamist, mis lõunaosas muutub hirmutavaks: „Lõunakambrist tuleb tuulispea ja põhjatuulega külm“ (37:9). 

Osaliselt hoiad vestlusel silma peal, samal ajal kui teise silma ja kõrvaga kuulatled lähenevat tormi. Oled just silmanud sähvatamas välgunoolt ja hakanud loendama sekundeid, mis jäävad üle taeva rulluva kõmina alguseni. Miks sa seda teed? Kas tõesti, enne kui peaksid varjupaika kiirustama, proovid hinnata ähvardava ohu kaugust?!

Välk on äikese tekitatud elektrienergia ere sähvatus. Kõik äikesed tekitavad välku ja on väga ohtlikud. Kui su kõrvu kostab äikese hääl, võid arvestada, et oht on lähedal. Välk tapab ja vigastab igal aastal rohkem inimesi kui orkaanid või tornaadod. 

Äikest põhjustab välk. Kui välgunool pilvest maapinnale liigub, avab see õhus tegelikult väikese augu, mida nimetatakse kanaliks. Kui valgus (välgunool) on kanali läbinud, liigub vabanenud kohale kiiresti õhk ja tekitab helilaine, mida kuuleme äikese kõminana. Põhjus, miks me enne äikese mürinat näeme välku, on see, et valgus liigub kiiremini kui heli. Kui näete tumedaid pilvi, võib oletada välgu lähedust, kuid kõige parem on kuulatada, kui kaugel äike veel on. Kui kõmin valjeneb, peate minema siseruumidesse. Ära ole väljas, kus välk võib sind tabada!

Läinud kord Luther ülikoolist jalgsi kodu poole. Tee oli pikk ja ühtäkki jäi ta ränga äikesetormi kätte. Luther pöördus endale tuttava pühaku, kaevurite kaitsja Anna poole ning hüüdis: „Kui sa mind sellest tormist eluga päästad, lähen kloostrisse!“ Luther pääses. Ja pidas oma sõna. 

Eliihu ootab siin oma aega. Ta on väga kriitiline Iiobi kolme sõbra suutmatuse suhtes Iiobit süüdi mõista. Nad olid temast vanemad, seepärast oli Eliihu kannatlik, kuniks semud olid oma etteasted pidanud. Nüüd kohandab Eliihu oma sõnu nii, et tema kõne esitleks Suure Looja loomulikke tingimusi. Äike ja välk, mis tavaliselt käivad koos, on otstarbekohased tunnused kõigeväelise Jumala hiilgusest ja majesteetlikkusest, kosmilisest hõlmavusest ja täiuslikkusest.

Mõistuse jaoks jõuavad inimesele Jumala sõna juhised kohale kõrvade kaudu; Jumala tegude tõendust näeme silmadega; aga kuna need tavalised vaatamisväärsused ja helid ei mõjuta inimest piisavalt, on Jumalal hea meel vahel hämmastada inimhinge silmade kaudu välguga ja kõrvade kaudu äikesega.

Martin Luther ütleb ühes oma lauakõnes, et „mõistus ei või põhjendada, kuidas saab seemnetilgast inimene, õiest kirss või kuidas tekivad liha ja luu […]. Kuid kes võiks oma mõistusega neist midagi mõista? See on küll tõsi, et mõistus, mis on Pühast Vaimust valgustatud, võib mõnevõrra mõista kümmet käsku […], kuid usu õpetuslauseid, Kolmainsust ja Kristuse inimloomust mitte“ (https://kultuur.err.ee/645796/loe-katkendit-martin-lutheri-lauakonedest (27.05.2020)).

Kui on kirjutatud, et inimese süda on vangis seaduse, patu ja surma käes ja – ja viimselt „[…] jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus“ (1Kr 13:13) – et inimlaps usust õigeksmõistmise õpetuslauset „Mina usun Jumalasse Isasse … Jeesusesse Kristusesse … ja Pühasse Vaimusse“ üldse ligi ei lase, on ometigi õige, et see Kolmainsus on kõik rõõm, kõik lohutus ja kõik rahu ja täiuste täius tõepoolest tuleb Jumalast ja on Jumal ise. Luther on öelnud, et Püha Vaim on nimelt julge vaim, sest „ta kutsub, kogub, valgustab, pühitseb kõiki kristlasi maa peal ning hoiab neid Jeesuse Kristuse juures ainsas õiges usus“ (väike katekismus). See on tõesti tõsi! 

 

 

 

 

Algur Kaerma,

Vancouveri Peetri koguduse õpetaja