Doktoritöö teatrikeelust teatrikeelu ajal

9. märtsil kaitses Tartu ülikooli usuteaduskonnas Tiina-Erika Friedenthal doktoriväitekirja „Võitlus ja väitlus teatri üle Eesti- ja Liivimaal 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses“.

2012. aastal alustatud väitekirja, vormilt monograafia juhendajad olid dr Urmas Petti ja dr Liina Lukas. Dr Petti ja dr Marju Lepajõe mälestusele on ka töö pühendatud.

Oponeeris interneti vahendusel väliseestlasest emeriitdotsent Thomas Salumets Kanada Briti Columbia ülikoolist, mistõttu algas kaitsmine ajavahe tõttu erakordselt hilja ehk veerand kaheksa õhtul. Nii oponent, juhendaja kui ka usuteaduskonna nõukogu tõstsid esile väitekirja tugevust, kaitsja töövõimet ja tohutut pühendumist.

Vaheda sulega kirjutatud doktoritöö keskendus teatrivaenulikkuse kui nähtuse avamisele kolmes Eesti- ja Liivimaa linnas (Riia, Tallinn, Tartu) 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Ümber sai lükatud väide, et teatri vastu on oldud eelkõige usulistel põhjustel ning et Tartu teatrikeeld (1812–1867) oli omas ajas täiesti ebatavaline juhtum. Värske usuteaduse dr Friedenthal oli valmis vastama mõnele Eesti Kiriku küsimusele.

Kuidas tekkis huvi doktoritöö teema vastu?

Tiina-Erika Frieden­thal: Algne eesmärk oli vaadelda teatrit religioossest vaatepunktist. Teadsin, et kirikul on olnud probleeme teatriga, ja kuulnud ka lähiminevikust vähemalt ühte lugu, kus EELK vaimulik ütles kogudusega liitunule, et „tants ja teater tuleb nüüd jätta“. Väga ebamääraste põhjendustega.

Mul on endal olnud teatrikunstiga lähedane suhe ja teadsin juhtumeid, kus teatrit on tehtud ja hinnatud kuidagi eriti usuga seotult. Jesuiidid on tuntud näide, aga see usu ja teatri tõmme väljendub isegi sekulaarse Eesti teatrimaastikul, Theatrum on hea näide.

Doktoritöö tuli üsna teistsugune, kui alguses mõeldud, sest Eesti- ja Liivimaa ajaloost võis leida sõnavõtte ja tegusid teatritegemise vastu, aga vähe selliseid, mis oleksid seotud usu ja kirikuga. Siiski käsitlesin töös mingil määral ka luterliku kiriku erinevate voolude suhtumist teatrisse.

Kaitsmisel tõsteti esile doktoritöö interdistsiplinaarsust. Millised valdkonnad kohtuvad?

Töö on intellektuaalajalooline, st uurib mõtlemist mingil teemal, mingil ajal, mingis kohas. Eesti- ja Liivimaal aset leidnud vaidluste mõistmiseks läks tarvis teadmisi hariduse ja eriti ülikoolide, kultuuri, ühiskonna, teatri, majanduse, teoloogia, filosoofia ja kirjanduse ajaloost. Töö meetod, millega uuriti Riias, Tallinnas ja Tartus koostatud teatritekste, oli aga laenatud piibliteadustest – nimelt eksegees.

Milliste tulemusteni jõudsid monograafias?

Ei leidnud kiriku põhimõttelist ja järjepidevat vastuseisu teatrile Eesti- ja Liivimaal. Nii katoliku kui luteri kiriku vaimulikud varasematel sajanditel just pigem korraldasid ja õhutasid teatrit. 17. sajandist esile kerkinud professionaalne rändteater oli rohkem probleemiks suurkaupmeestest koosneva linnarae kui kiriku jaoks, sest teater viis linnast raha välja, tekitas segadust jms.

Teatrivastasus tuli töös esile kui nähtus, mida ei saa taandada ühele-kahele põhjusele – nii nagu teater vajab oma sünniks palju erinevaid ressursse, on ka teatri vastu sõna võtmine seotud mitmete selle konkreetse ühiskonna ja ajastu asjaoludega.

Sel perioodil kujunes Eesti- ja Liivimaal teatriga seoses põhiküsimuseks, mida võiks sakslastest ülemkiht teatrile kulutatava aja, raha ja tähelepanuga paremat peale hakata olukorras, kus enamik elanikkonnast vaevles kõige rängemas majanduslikus ja vaimses viletsuses. Tartus 19. sajandi alguses kehtestatud teatrikeeld oli suuresti tingitud saksa moodsate arusaamadega ülikooliharidusest.

Oled praegu õpetaja Tartu Miina Härma gümnaasiumis. Milline on akadeemiline tulevik?

Töölaual on praegu vaimulik luule Eesti- ja Liivimaal, sellega edasi tegelemine sõltub teadusrahastusest. Loodan süveneda põhjalikumalt ka luterliku kiriku teoloogilistesse vooludesse, mis levisid 18. ja 19. sajandil ka Eesti- ja Liivimaal. 

Kätlin Liimets

Tartu ülikooli usuteaduskonnas kaitstud doktoritööd

TÜ usuteaduskond taasavati 1991. aastal.

Esimesena kaitses 1994. aastal doktoritöö Toomas Paul.

Kokku on kaitstud 44 väitekirja.

Väitekirjad on kirjutatud: eesti keeles 30, inglise keeles 8, saksa keeles 5, vene keeles 1; artiklitest koosnev väitekiri võib olla mitmes keeles.

EELK vaimulikud, kes on usuteaduskonnas väitekirja kaitsnud: Toomas Paul (1994), Tarmo Kulmar (1994), Kalle Kasemaa (1997), Arne Hiob (2000), Tõnis Nõmmik (2005), Kaido Soom (2007), Veiko Vihuri (2007), Jaan Lahe (2009), Mart Jaanson (2014).

Doktoritööde loetelu: https://www.us.ut.ee/et/Teadus/dokt