Solidaarsus põhineb kristlikul ligimesearmastusel

7. aprillil tähistab 80. sünnipäeva Marju Lauristin. Sünnipäevaintervjuu hinnatud sotsiaalteadlase, õppejõu ja avaliku intellektuaaliga tuli kujunenud olukorda arvestades 19. märtsil teha telefoni teel. Ka vestluse ajal ei saanud koroonaviiruse põhjustatud kriisist mõistagi üle ega ümber.

Ma olen mõnikord mõelnud selle üle, mis tunne võiks olla 80-aastane ja omada nii aukartustäratavat elukogemust. Mida teie arvates oleks noorematel põlvkondadel teie põlvkonna kogemustest tähele panna?

Marju Lauristin: Inimene õpib ikka ainult iseenda kogemusest. Ükskõik, kes sa oled, mida vanem sa oled, seda teistmoodi sa näed või tajud, kuidas aeg kulgeb. Noore inimese aeg on lühike. Tema kogemuse aeg on lühike, aga elu ees paistab hirmus pikk. Ja sellepärast tundub, et kõiki asju on võimalik teha ja saavutada, tehakse plaane ja unistatakse.

Mida vanemaks sa saad, seda enam hakkad aga nägema, missugused on piirid. Aeg seab omad piirid, elu seab omad piirid. Vanema põlvkonna kogemus on, ma arvan, just kõigepealt aja kogemus. Näha, mis on saanud nendest asjadest, mida sa kavatsesid. Mis tuli välja, mis ei tulnud välja, miks ei tulnud välja. Näha ka seda, et väga paljud asjad tegelikult korduvad. Ka see, mis tundub noorele inimesele uus, sest iga noore inimesega elu hakkab nagu otsast peale. Mida vanemaks sa saad, seda rohkem hakkad märkama, et juba enne sind on mõeldud ja proovitud teha mingeid asju võib-olla üsna samamoodi, nagu sina oled tahtnud. Ja sa hakkad nägema ka seda, mis välja tuleb sinu proovidest ja sinu soovidest.

Hakkad noori nägema ka selle pilguga, mis siis võiks olla see, mis juhtub nende unistuste ja soovidega. Ja see niisugune teatud korduvuse ja ikka jälle uuesti pealehakkamise lugu – see on ju inimkonna ajaloos peatumatu, see ratas käib kogu aeg ringi. Mida vanem sa oled, seda enam neid ajaringe näed ja tajud ja sellepärast suhtud ka rahulikumalt. Üldiselt ju vanemad inimesed suhtuvad rahulikumalt, kui miski näiteks päriselt kohe korda ei lähe. Ja nad näevad ka seda, et mitmete asjade põhjused on võib-olla kuskil hoopis pikemates aegades ja ei ole mõtet kogu aeg arvata, et kõik sõltub alati ainult sinust. Nii et see on nagu saatuse- või ajateema, mis on minu meelest tähtis.

Eesti rahva jaoks on minu meelest eriti oluline aru saada, et me elame esimest korda nii pikalt omaenda riigis. Eesti riiki pole ju olnud nii kaua, kui praegu juba on, eelmine kord see aeg jäi väga lühikeseks. Riik küll jäi nii-öelda mõtetesse ja põhimõtetesse, aga tegelikkuses ei olnud sellel sugupõlvel, kes sündis või kasvas Eesti Vabariigis ja jõudis just saada enne sõda koolid lõpetatud, seda tulevikku, mida siis kavatseti.

Ja nüüd meil on esimest korda loodetavasti see võimalus, kus vanemad ja vanavanemad näevad oma nooremate põlvkondade elu nüüd ka sellest perspektiivist, et mis sellest siis saab. Nad näevad võib-olla seda, kuidas nende soovid hakkavad teostuma nooremate kaudu, uute sugupõlvede kaudu. See on tegelikult väga oluline kogemus. Ennevanasti, kui inimesed olid põhiliselt talupidajad, oli ju üsna oluline moment, et ei tehtud endale. Tehti niiviisi, et teati: see jääb järgmistele põlvedele ja need viivad edasi seda, mis tehtud on. Aga Eesti ajaloos seda kogemust, mis puutub ka riiki, senimaani ei ole olnud.

Nii et ma arvan, et see tunnetus on väga oluline, et vaadata nagu pikemast perspektiivist ka kogu seda meie ühiskonda ja meie oma elu. Ja näha ka seda, kuidas uued põlved tulevad ja mõtestavad ümber teistmoodi seda, mida sa ise oled mõelnud ja tahtnud. Ja tulevad veel järgmised. Minu jaoks on näiteks väga oluline, et 80-aastasena on mul võimalik vaadata mitte ainult oma lastelaste tegemisi juba nii, et nad on ise täisinimesed, vaid ka neil endil on juba lapsed.

Ma jälgin põnevusega oma seitset lapselapselast, kellest noorim on seitsmekuune, kaks on lasteaias, kolm põhikoolis ja üks on juba ülikoolis: millest nemad unistavad või kuhu nemad lähevad. Kui nemad saavad nii vanaks kui mina, siis tuleb juba järgmine aastasada, nemad on juba XXII sajandi inimesed. See niisugune tuleviku tajumine läbi oma lähedaste inimeste elude on vanaduse suur väärtus.

Ja oluline on selle sama tunnetamine, et sinu elu läheb mitte kunagi tegelikult mitte päris nii, nagu sa tahtsid, aga mingid asjad on jäävad ja mingid asjad kanduvad põlvest põlve. Ma arvan, et see on see vanemate inimeste elutunne. Minu meelest see on loomulik, ja see, et meie ühiskond on sellest kaua aega ilma olnud, on minu arvates ka üks meie hädade põhjus.

Ühelt poolt on praegune koroonaviiruse kriis päris ärevust tekitav, aga teisest küljest sotsiaalteadlasele ilmselt ka erakordselt huvitav. Millise pilguga olete teie seda jälginud? 

Mina arvan, et see kriis on, nagu ikka kõik sellised kriisid, mingis mõttes proovikivi nii inimestevahelistele suhetele kui ka ühiskonnale endale, teatud mõttes elujõu või vastupidavuse proovikivi. Eks eestlastel on neid proovikivisid ju enne ka olnud ja vastu on pandud ja hakkama saadud ju väga jubedate olukordadega. Selle kõrval on see koroonaviirus praegu ikka suhteliselt leebe.

Aga ühelt poolt on kriis kindlasti mõjunud ja mõjub kainestavalt, paneb mingis mõttes väärtused õigemini paika. Sest niisuguses väga kiires tormamises, mis meil siin ümberringi on, ja ikka järjest uute asjade tagaajamises kipuvad ununema mingid väga-väga põhilised inimese elu alusväärtused. Kõigepealt kas või seesama küsimus, et inimene on surelik, et tema elu on tegelikult väga suur väärtus, et seda elu peab hoidma. Nii enda elu kui teiste inimeste elu. Ma arvan, et see on väga oluline meeldetuletus, selle viiruse üks väga olulisi mõjusid.

Teine väga oluline väärtus on seesama märkamine ja hoolimine, millest on nii palju räägitud. Aga selles uues tegelikkuses on inimesed äkki sellises sõltuvuses sellest, kas neil on keegi, kes nendest hoolib ja neid märkab. Ja tegelikult nad näevad ka ise äkki oma kohustusi teiste inimeste suhtes igapäevases elus hoopis teise pilguga. Kui sellest sõltub mitte lihtsalt ilus ajaveetmine, vaid tõepoolest tervis ja vaata et elu ja surm, siis sellel hoolimisel on hoopis teine väärtus. Ja muidugi tervis ise muutub suureks väärtuseks.

Ja kolmas väga oluline asi on see, et kui nii paljud inimesed istuvad sunniviisil kodus nagu minagi nüüd, siis justnagu ajaratas seiskuks. Me nimetame seda nii, et võtame aja maha. See aja mahavõtmine vabatahtlikult on ju väga raske, kui inimene on selles igapäeva oravarattas sees. Aga nüüd, kus see on sunnitud, tekitab see tänapäeva inimeste jaoks, eriti nooremate inimeste jaoks, üsna võõristava olukorra, et nad on iseendaga silmitsi. See, et inimesed on võõrdunud tegelikult iseenda elu üle mõtlemast või iseendaga tõsiselt tegelemast, on olnud ka üks väga paljude meie probleemide põhjusi.

Nüüd siis oleme olukorras, kus ma arvan, et paljud inimesed tegelevad sellega, et nad kas või alustavad sellest, et koristavad ja korrastavad oma elamist ja avastavad sealt igasuguseid asju. Ja koos sellega korrastavad ka oma siseilma. Inimestel on aega järele mõtelda oma tegemiste üle. Nad peavad iseenda aega nii täitma, et neil ei ole kogu aeg varnast võtta, et nüüd lähen sinna, nüüd olen nendega koos, vaid see varu peab iseenda sees olema, see hingeline või vaimne varu.

Ja üks väga oluline asi minu jaoks on ka see, et inimesed hakkavad jälle rohkem lugema. Mulle on raamatud olnud elus väga määrava tähtsusega. Ma arvan, et väga paljud inimesed avastavad ka raamatu kui sellises olukorras kõige parema, kõige ustavama kaaslase. Raamatute kaudu jälle uuesti vaadata endasse ja tajuda elu sügavamalt – see võimalus on ka, kui on rohkem aega kodus istudes süveneda asjadesse. Ma loodan, et see kriis, kui me sellest nüüd üle saame – ma usun, et me saame –, mõjub ühiskonnale tervendavalt.

Kuidas hindate meie poliitikute ja ühiskonna reageerimist kriisile?

Me kõik näeme ju, et püütakse küll, ja seda me kõik toetame. Kõik need otsused, mis on tehtud, on sellele suunatud, et tõesti vähema valuga sellest välja tulla. Aga mis mind teeb kurvaks, on see, et ma näen siin neidsamu asju, mis ilma kriisita elus on ju kah olnud nähtaval, aga nende tagajärgede halvad mõjud ei ole kohe nähtavad.

Ja see on otsustamatus. See, et meil on nüüd viimase kuskil 10–15 aasta jooksul välja kujunenud selline olukord, kus ametnikud ja poliitikud vaatavad kogu aeg üle õla ja kardavad teha õigeid otsuseid. Või kardavad mõtelda asjade üle sisuliselt ning kõigepealt pidevalt arvavad, et oi, nüüd ma pean tegema kogu aeg midagi sellist, kuidas seda vastu võetakse, kuidas seda heaks kiidetakse, kuidas see tundub, kuidas sellest ajakirjanduses räägitakse, kas ma sellest hääli saan. Kõik need on täiesti kõrvalised asjaolud, mis segavad tegemast kiiresti ja täpselt keskendudes õigeid otsuseid.

Võtame kas või sellesama näite, mille pärast minu arvates Eestis praegu see viiruste nakkus on levinud kiiremini, kui see näiteks Lätis on juhtunud. Seesama õnnetu võrkpallivõistlus Saaremaal, kuhu Itaalia meeskond sisse lasti, kuigi juba siis oli teada, et Itaalia on nakkuskolle. Ma kardan, et siin oli seesama tunne, et kas ma ikka julgen, et mis siis rahvas arvab, mis siis ajakirjandus arvab. Mõtle, niisugune sündmus ja mina nüüd keelan selle ära, äkki see ei olegi nii ohtlik!

Kogu see niisugune hirm avaliku halvakspanu ees on minu arvates halvanud meie riigi tegevust väga palju. Ametnikud ja poliitikud ei julge iseseisvalt, riski võttes otsustada enam. Ja see ei ole nende inimeste viga, ma ei räägi inimestest. Ma räägin sellest õhustikust, mis on tekkinud.

Ja kuidas me ei saa ikkagi kasutada teavet, mis korjatakse kõigi nende inimeste kohta, kes liiguvad? Teadlastel on need võimalused olemas, oleks võimalik teha teaduslikke mudeleid, nakatumise kolded ja ohud välja arvutada. Aga siis öeldakse: teate, me ei saa neid andmeid kasutada, meil on mingisugused reeglid, mis ei luba. Mina tean neid reegleid, sest ma olen ise Euroopa Parlamendis nendega tegelnud. Ma tean väga täpselt, et seal on öeldud, et rahvatervise ja turvalisuse huvides on erandid võimalikud. Tuleb otsustada ja need erandid anda. Aga need, kelle käes on võimus seda erandit anda, need ei julge seda teha või ei ole selle peale tulnud.

Ühesõnaga, mulle tundub, et meil on kaotsi läinud julgus otsustada. Võib-olla see viirus sunnib otsustajaid olema julgemad ja tõesti võtma endale vastutust ja tegema otsuseid, mis ei ole meeldivad. Siin ei ole midagi meeldivat, mis siin üldse toimub. Nii et ma arvan, et ka selles mõttes see kriis on õpetlik. Tuleb ikka oma peaga otsustada ja igaüks peab tegema seda, mis tema võimuses on, ja parimal viisil. Mitte rääkima, et teate, meil on ikka nii ja naa, me ei saa ikka veel teha kõike vajalikku, ootame, mida teised teevad jne.

Võib märgata paraku ka, et mõni mõtleb ainult sellele, kuidas kriisi põhjustatud kahjud enda pealt ära veeretada, aga mitte sellele, kuidas nn eesliinitöötajad hakkama saavad, kas neil on turvaline. Kas annaks midagi ära teha, et solidaarsustunne võiks olla suurem?

Siin me tuleme väga lähedale teemale, millega just teie väljaanne tegeleb. See on see, kas eestlased ikkagi on õiged kristlased. Minul on ausalt öeldes olnud kogu aeg see veendumus, et solidaarsus põhineb üsna selgelt kristlikul ligimesearmastusel. See on üks väga suur põhimõte, mis on kahjuks eestlastele ka pikema aja peale tagasi vaadates olnud suhteliselt võõras. See ei ole nii, et sulle pea kaudu öeldakse, et nii on õige. See on väga paljus ikkagi ka emotsiooni küsimus, see peab südamest tulema.

Kuidas neid südameid pehmitada või seda tunnet tugevdada, et teine inimene on ka inimene, tal on sama valus kui sinul? Või et kui tema lapsed on näljas, siis sinu süda on sama valus kui temal, kui sa teda näed. Et teise inimese häda ja mure on ka sinu häda ja mure – siiralt, mitte lihtsalt loosungina.

Kõlbeline kasvatus on meil puudulik, see hakkab ikkagi kodust peale. Muidugi on see seotud ka selle vahepealse ajaga, kus eeskätt rõhutati seda, kuidas igaüks ise peab rikkaks saama, igaüks ise on ka süüdi, kui temaga midagi juhtub. See omakasu keskne turuliberalism, mis valitseb ikka ju juba viimased aastakümned üle maailma, on langenud siin meie ühiskonnas kahjuks üsna viljakale pinnasele ja on õigustanud just nimelt niisugust isekust ja hoolimatust ja seda tunnet, et need, kes on minust teistmoodi, päris inimesed ei olegi.

See viirus aga ei vali selle järgi, mis kellelgi sotsiaalses pagasis on. See kriis toob esile nii nõrkused kui tugevused, mis meie ühiskonnas on. Võib-olla tõesti see solidaarsust ja ligimesetunnetust suurendab, kuigi teiselt poolt see suurendab isolatsiooni. Tal on nagu kaks otsa. Meil ju väga paljus on venekeelne elanikkond haavatavam osa, kui me räägime, et eakad on haavatavad. Nad on ju eestikeelsest inforuumist täiesti väljas. Kuidas nendeni kogu see info jõuab? Meil pole praegu ettekujutust siin Tartus istudes, mis toimub Ida-Virumaal ja Narvas. See on tõsine hoiatus, et selliste üldisemate hädade puhul on vaja mõelda ikka selle peale, et tõepoolest kõik inimesed saaksid võrdselt teada, mis toimub – ja saaksid ka võrdselt abi. Nii et see on suur teema.

Lõpetuseks sooviks küsida ka kiriku rolli kohta. Te ütlesite ennist seda, et solidaarsuse süvendamisel ühiskonnas võiks kiriku roll olla tähtis … 

Ma päriselt ei öelnud, ma ütlesin, et kristliku ligimesearmastuse roll.

Aga kas on midagi sellist erilist, mida saaksid meie lehe lugejad, koguduste liikmed ja kiriku juhid ära teha, mida võib-olla mitte keegi teine selles kriisiolukorras teha ei saa?

Minu jaoks ikkagi – ma ei tahaks öelda kirik institutsiooni mõttes, vaid teatud usuline elutunne, ütleme siis niiviisi – see on tegelikult ju inimestes suurem, kui need ametlikud numbrid näitavad. Seda me kõik teame, et igasuguste küsitluste järgi Eesti on üks väga ilmalik maa ja eestlased ilmalik rahvas. Aga kui me vaatame inimeste tegelikku käitumist, siis tegelikult meil usulised arusaamad või ootused või tundmused on üsnagi tähtsal kohal.

Küsimus on, kuidas kirik institutsioonina ning kirikuga seotud igasugused hariduslikud ja kultuurilised institutsioonid tegelikult siis siin toimetavad selleks, et kristlikud või humanistlikud väärtused oleksid ühiskonnas rohkem tajutavad, au sees. Meie ametlik kirik on natuke liiga formaalne ja tagasihoitud. Aga on ka neid kirikuinimesi, kes on kujunenud väga tugevaks arvamusliidriks.

Ma nimetaks siin Toomas Pauli. Arvan, et ei ole ühtegi raamatut lugevat eestlast, kes teda ei teaks, ei tunneks ja sügavalt ei austaks. See, kuidas tema kirjutab ja elu üle mõtiskleb, mõjutab väga paljusid, sõltumata sellest, kas nad on ametlikult koguduseliikmed või mitte. Mina ei ole ise ametlikult koguduseliige, sest minu vanemad olid ateistid, ma olen ristimata. Aga see ei takista mind näiteks väga sügavalt austamast neidsamu kristlikke väärtusi ja tundmast ennast luterlasena – hinges.

Inimestel on vajadus teatud väärtuste järele – nimetame neid siis hingelisteks või moraaliväärtusteks. Kiriku roll ühiskonnas kahtlemata on alati olnud just nimelt olla selliseks ruumiks, kus just need väärtused kõige tugevamini peaksid kõlama ja inimesteni jõudma. Mulle tundub, et kõige olulisem kristlik sõnum ongi hingeline avatus ja ligimesearmastus, seesama, et iga inimene on sulle vennaks. See sõnum meil nagu tõesti väga ei kõla. Ja ma arvan ka, et siin võiks olla kirikul suurem roll.

Rain Soosaar

Marju Lauristin

Sündinud 7. aprillil 1940

Lõpetas 1966 Tartu ülikooli ajakirjanduse erialal

Alates 1970 õpetanud Tartu ülikoolis, praegu sotsiaal­se kommunikatsiooni professor

Laulva revolutsiooni ajal Rahvarinde liidreid

Olnud sotsiaalminister (1992–94), riigikogu liige ja Euroopa Parlamendi saadik

Sotsiaaldemokraatliku erakonna liige

Jaanuaris 2020 valiti Tartu aukodanikuks