Rahutud ajad

Uus aasta tuli nagu ikka: meelelahutussaated, presidendi kõne, ilutulestik … Nagu tavaliselt, tehti meedias ka kokkuvõtteid möödunud aastast, ent sedapuhku möödunud kümnendistki. Sageli tõdeti seejuures, et elu on läinud palju ebakindlamaks.
Eks tuletanud ka möödunud nädalal kindral Qasem Soleimani tapmisest alguse saanud kriis meelde, et kunagised lootused rahu ja julgeoleku kindlustamiseks maailmas on viimasel kümnendil liiva jooksnud. Taas on lõkkele löönud mitmed vanad rahvusvahelised konfliktid, uute puhkemisest rääkimata. Nendega põimuvad sisepoliitilised pinged, mis annavad endast märku revolutsioonide, massimeeleavalduste ja nn populistlike poliitikute esilekerkimise näol.
Samuti on avaliku tähelepanu keskmesse viimastel aastatel tõusnud kliimamuutuste teema. Teadlased hoiatavad poliitikuid, et otsustavaks tegutsemiseks on jäänud vähe aega. Kodanike muret süvendavad veelgi teated loodusõnnetustest, mida nad toimuvate muutustega seostavad. Üheks näiteks on praegu möllavad Austraalia maastikupõlengud. Teisalt leidub siiski küllalt neidki, kes kliima muutumist ei usu või ei pea seda inimtekkeliseks.
Ebakindlust tekitavaid asju on veel teisigi. Nii pani kümnendi alguse majanduskriis rääkima majanduse suurema reguleerimise ja ebavõrdsuse ohjeldamise vajadusest. Tegudeni jõutud pole, mistõttu mõned eksperdid hoiatavad uute vapustuste eest maailmamajanduses.
Just sedalaadi ebaturvalises keskkonnas, kus me praegu elame, muutuvad tavaliselt aktuaalseks religioossed teemad. Ühelt poolt tavatsevad inimesed rahutus maailmas rohkem Jumalale mõelda. Teiselt poolt võib jätkuvalt oodata, et poliitikud püüavad inimeste usulisi tundeid oma huvides ära kasutada. Seetõttu tasub ka meie kirikuinimestel eeloleval aastal tähelepanelikult jälgida nii meil kui mujal maailmas toimuvaid sündmusi.
Rain Soosaar