Piibli tõlgendustest

Viimasel ajal on teoloogid kirjutanud ja rääkinud meie mitmekesisest pühakirjast ja Piibli tõlgenduste muutumisest. Öelnud isegi seda, et kõik inimesed, olenemata veendumusest, peavad pühakirja tõlgendama. Tõlgendusi on tõepoolest palju, aga kas kõik tõlgendused on samaväärselt õiged?
Teoloogiadoktor Arne Hiob on tabavalt öelnud, et ka Jee­suse isiku kohta oli tema eluajal erinevaid vaateid ja arusaamu. Kaifasel oli oma vaade, Pilaatusel oma jne. Aga õige vaade Jeesusele oli see, mis oli tema apostlitel, kõige lähematel jüngritel.
Sarnane lugu on ka Piibliga. Kindlasti leidub erinevaid arusaamu Piiblist. Mõned, kes peavad ennast eht luterlasteks ja Lutheri vaimu edasikandjateks, redutseerivad kogu pühakirja mingiks umbmääraseks evangeeliumiks. Viimasest olen ainult nii palju aru saanud, et see tähendab kõige sallimist ja patu suhtes silma kinni pigistamist.
Siia kõrvale võiks tuua ka algsed reformaatorid, kes rääkisid, et Piiblis on evangeeliumi kõrval ka seadus, mis näitab inimesele tema patusust, rikutust ja suunda hukatuse poole. Sellele järgneb aga evangeelium, mis ütleb, et Kristus on meie karistuse kandnud ning me oleme Jumala ees õigeks mõistetud. Nagu näeme, on nii seadusel kui ka evangeeliumil oma tähtis roll. Aga ilmselt pole seadus ja reeglid tänapäeval kuigi populaarne teema.
Leidub veel erinevaid vaateid Piiblile. Osa näeb pühakirja seosetu antiiksete tekstide kogumikuna, mis on kirjutatud eri aegadel eri autorite poolt ning millel pole mingit terviklikku sõnumit tänapäeva inimesele. Teised tõlgendavad Piiblit kommunistliku teosena, mis räägib alamate klasside võitlusest rõhujate vastu. Seda nimekirja erinevatest tõlgendustest võiks veel pikalt jätkata.
Kõige selle keskel on ka säilinud vaade, mis näeb, et Piibel on ainulaadne Jumala sõna. Piiblis on olemas kõik vajalik, et meie võiksime õndsaks saada. Jumal räägib meiega oma sõna kaudu, iga kord, kui kristlane avab Piibli, võib ta öelda: „Issand, räägi, sest su sulane kuulab.“
Jumal julgustab, kinnitab ja manitseb meid oma sõna läbi. Sel põhjusel on vajalik iga päev Piiblit lugeda, sest Jumala sõna on leib, mida vajame, et me usuliselt ära ei nälgiks.
Ka kiriku õpetuslikes küsimustes peame kuulama Jumala sõna häält. Me ei tohi tõsta oma veendumusi või mõistust Piibli üle, vaid peame alandlikult kuulama, mida Issand tahab meile oma sõna kaudu öelda.
Ma usun, et kõigis kristlikes konfessioonides üle kogu maailma on neid, kes peavad kalliks Jumala sõna. See ei tähenda, et eri kristlaste tõlgendused teatud küsimustes ei võiks varieeruda. Võivad ikka, aga tuum jääb samaks ning muu hulgas kuulub selle tuuma juurde ka see, et Piibel on inspireeritud Jumala sõna. Selle ja teiste kristliku usu tuuma juurde kuuluvate õpetusartiklite alusel saabki toimuda oikumeeniline koostöö, nagu see toimub näiteks Eesti Kirikute Nõukogus.
Aga on küsimusi, mis on üle kogu maailma kirikut lõhestanud. Kogu maailmas on Jumala sõna alusel seisvad kristlased pidanud ütlema, et nad on lapanud Piiblit üht- ja teistpidi, kuid teatud tõlgendusi ei saa nad pühakirja järgi õigeks pidada. Kui ühiskond ja isegi osa kirikust läheb kaasa pühakirjavastaste protsessidega, siis peavad pühakirja kalliks pidavad kristlased jääma ikka Piibli juurde, sest Jumala sõna tuleb rohkem kuulata kui inimese sõna.
Piibel on Jumala sõna, tema Vaimu juhatusel kokku pandud. Apostel Paulus kirjutas ilmselt palju rohkem kirju, aga Uude Testamenti jõudsid ainult need, mida me sealt tänapäeval loeme. Jumal on Piibli toimetaja ja kaudne autor.
Lõpetuseks tahan öelda, et ma ei eita, et Piiblis on keerulisi kirjakohti, kus on raske aru saada, mida mõtles algne kirjutaja, kuid neid ja kogu pühakirja tuleb tõlgendada arvestades, et see on Jumala sõna, mille on inimesed kirja pannud Jumala Vaimu juhatusel.

 

 

 

 
Robert Bunder,
Tartu ülikooli usuteaduskonna üliõpilane, Tartu Pauluse koguduse liige