Igavik tähendab helgust ja kirkust

Mt 25:31–46

Sügisel loodus otsekui sureb. Lehed langevad, päevad muutuvad üha pimedamaks ja vihma kallab lõpmatult. Pole ime, et inimese mõtted liiguvad selle kõige taustal nii lähedaste kui enda eksistentsi lõppemisele. See on üks põhjus, miks novembrit ka hingedekuuks kutsutakse. Sel kuul võtab igavikupühapäev kirikuaasta viimase pühapäevana kokku kõik eelneva ja samas ka järgneva. Inimese üks põhiküsimusi on „Mis ootab mind pärast maise eksistentsi lõppu?“ ja kirikuaasta viimane pühapäev vastab sellele „Igavik“.
Igavik ei tähenda leina. Vastupidi, see tähendab helgust ja kirkust. Usk eesootavasse igavesse ellu viis selleni, et esimeste sajandite kristlaste jaoks olid matused rõõmsad sündmused, sest inimene pääses siit maailmast Jumala juurde. Nii kanti matuserongkäigus pärgi, mis olid võidupärjad ja näitasid sihile jõudmist. Pühakute puhul ei tähistata mitte nende sünnipäeva, vaid ikka surmapäeva, sest just surma kaudu jõudsid nad eesmärgile: igavesse ellu. Hiljem tulid selle siira rõõmu kõrvale teised tunded. Tuli lein, sest inimene pidi siia maailma üksi ilma lähedaseta jääma. Tuli ka hirm selle ees, kas ma ikka pääsen sinna.
Lõppeva kirikuaasta üks masendavamaid sündmusi oli Pariisi Jumalaema kiriku põleng. Sellest on tohutult kahju, sest Jumalaema kiriku portaal on olnud mulle elu parima jutluse pidaja. Kirikusse sissepääsu kohal on stseen viimsest kohtust, kus ülal on Kristus kohtumõistjana ja tema all paremal pool need, kes lähevad taevasse, ja vasakul need, kes peavad minema hukatusse. Keskel on paremal ingel, kelle käes on kaalud, ja vasakul saatan, kes nõutab oma. Ning kaaludel on hinged. Seal vaagitakse inimese elu ja tegevust – kes pääseb taevariiki ja kes mitte. Vaadates kompositsiooni on võimatu mitte esitada endale küsimust, kuhu lähen sel päeval mina. See, et inimene endale selle küsimuse esitab, on hea, sest eksistentsiaalsetele küsimustele tasub mõelda enne, kui on hilja.
Sageli on viimsest kohtust mõtlemine niivõrd hirmutav, et seda välditakse. Kohtumõistja Kristus on siiski meie suhtes sel päeval sõbralikult meelestatud. Ta armastab meid ja on andnud elu meie eest ning võib loota, et ta teeb kõik võimaliku selleks, et meid päästa. Nii ütleb pühakiri: „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka“ (Mk 16:16). Pääsemiseks on vaja vaid usku ja ristimist. „Nii vähe?“ võib küsida tänapäeva inimene seepeale. Suur osa meist on ristitud ja suur osa ka usub. Küsimus on aga selles, mida tähendab usk. Seda seletabki tänavune igavikupühapäeva evangeelium, milles kuningas ütleb neile, kes pääsevad igavesse ellu: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.“ (Mt 25:34–36)
Siin kõneleb Jeesus usu viljadest. See tähendab, et usk pole mitte üksnes mingi kindla maailmapildi omaksvõtt, vaid see on elu. Kui Jumala Vaim inimese elus usu sünnitab, siis tulevad esile ka Vaimu viljad, milleks on „armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus – millegi niisuguse vastu ei ole Seadus“ (Gl 5: 22–23). Inimene, kes usub, muutub selle usu läbi heaks ja ligimest armastavaks. Temast kaob enesekesksus ja omakasu püüdmine. Need on tunnused, mis peaksid ristiinimest iseloomustama. Ja kui inimese elust kaob ligimese eest hoolitsemine, siis see näitab, et ka tema usuga pole kõik korras. Sel juhul muutub usk sageli moralistlikuks näpuga kirjasõnas järje ajamiseks. Just selliseks nagu ateistliku kallakuga filmis „Viimne reliikvia“, kus mungad otsisid vastust küsimusele, kas sitikas on Jumala poolt loodud elajate hulgas üles tähendatud või mitte.
Usu puhul on küsimus, millele me selle fokuseerime. Jeesus aitas inimesi, ka selliseid, keda muud ei aidanud. Siin on idee meile. Esimestel sajanditel levis paljude kirikuloolaste meelest kristlus plahvatuslikult just tänu sellele, et hooliti ligimesest. Aidati haigeid, üksikuid ja lesknaisi, kel puudus igasugune ühiskondlik tugi. See aitamine oli kristlaste jaoks elementaarne, sest see oli usu vili. Nad said Jumalalt andeks ning andestasid teistele. Nad said Jumalalt abi ning aitasid teisi. Meie aja kiriku liikmeskonna vähenemise põhjusi võib just selles otsida, et fookus on nihkunud armastuselt õpetusele ja ligimeselt omakasule.
Lehed langevad, loodus sureb. Nii meiegi. Kuid me ei pea kartma, sest võime loota viimse kohtu järel ees ootavale igavikule, sest meie elus saab ju ometi ilmsiks usu vili: armastus.

 

 

 

 
Kaido Soom,
EELK Tartu praostkonna vikaarvaimulik, Tartu ülikooli usuteaduskonna praktilise teoloogia lektor