Tõeline teenimine tuleb siirast südamest

Aeg-ajalt näib meile ikka, et aega on liialt vähe kõige selle jaoks, millega tahaksime tegelda ning mida peame enda jaoks oluliseks. Kõik pakiline ning argine tungib peale, jättes meid salamisi igatsema hetki, mil võiksime seisatada omaenda maailmas, üksi oma mõtetega, üksi oma Jumalaga.
Mk 2:23–28
Aeg-ajalt näib meile ikka, et aega on liialt vähe kõige selle jaoks, millega tahaksime tegelda ning mida peame enda jaoks oluliseks. Kõik pakiline ning argine tungib peale, jättes meid salamisi igatsema hetki, mil võiksime seisatada omaenda maailmas, üksi oma mõtetega, üksi oma Jumalaga. Vahel on isegi nõnda, et kui saabubki sobiv moment, näiteks pühapäeva hommik, siis leiame end olevat möödunud töönädalast liiga väsinud selleks, et kirikusse minna. Teine kord aga tahaks olla pigem perega. Kolmandal korral pakitsevad hinges tegemata kodutööd… See kõik on loomulik ning  käib inimesega kaasas. On ju selge, et inimvajadustel on erinevad vormid ning väljundid, milles maine seguneb taevasega ja vastupidi. Ent kuhu selles pildis siis ikkagi asetub Jumal?
Tänase kirjakoha taustal kumab mu meelest mõte sellest, milles õieti seisneb Jumala austamine, Temale meelepärane elu. Kumab küsimus: kas Jumal armastab mind vähem, kui ma teen midagi tavatut, üldsusele harjumatut? Kas Ta suhtub minusse kuidagi teisiti siis, kui ma ei täida seda, mis Ta mulle täitmiseks ette on andnud? Tänapäeval võiksime ju näiteks küsida ka seda: kas Jumal on minus pettunud, kui ma ei käi piisavalt tihti kirikus?
Me elame maailmas, kus igasugune Jumala poole pöördumine ning Temas elamine võib mõnikord osutuda problemaatiliseks. Lihtsaim on ilmselt anduda kujutlusele, et on asju, mille tegemisest piisab, et Looja meiega rahule jääks – justkui peaksime mingitele konkreetsetele nõuetele vastama, pälvimaks Tema armastust ja heakskiitu. Ehk piisab tõesti sellest, et otsida välja oma parimad rõivad ning nendes kirikusse ilmuda? Või piisab ka näiteks sellest, et tabada õigeid ning laitmatult puhtaid noote koraalides? Või õnnistab Jumal eriliselt hoopis seda, kes kõige kohasemaid näoilmeid esile manada suudab?
Eks loomulikult ole ka kõiges selles oma väga oluline osa Jumala teenimise juures, ent ometi hõlmab Jumalas elatud elu midagi palju laiemat, palju sügavamat: seda, mis inimhinge ning Looja armastuse viimaks lõplikult ühte köidab.
Päev, milles Jeesus elab, on hingamispäev – püha rahva püha silmapilk. Jeesuse jüngrid on näljased, ent samal ajal kammitsetud teadmises, mis on lubatud ja mis mitte. Nimelt olid religioossed reeglid toona väga kindlalt paigas ning rangelt piiritletud. Ometi ei suuda Jeesuse õpilased end tagasi hoida ning nopivad viljapäid, sest nälg kipub ilmselt juba nende mõistust halvama. Ja nüüd siis ilmuvad välja inimesed, kes asuvad kritiseerima Jeesust ning tema õpilaste tegusid.
Usuliidritel oli toona õigus kritiseerida kõike. Usk ja ülistus üldse oli mõneti muutunud käskude ning keeldude arusaamatuks keeriseks. Nõnda oli ka Jumala teenimisel peamine rõhk kindlal kombetäitmisel, reeglitest kinnipidamisel, usus sellesse, et iga Jumala sõna või seaduste kuidagi teistmoodi tõlgendamine võis endaga kaasa tuua kirjeldamatu kaose. Nüüd aga astub Jeesus ootamatult oma järgijate kaitseks välja, öeldes: «Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks; nõnda on Inimese Poeg ka hingamispäeva isand.» Enamgi veel, mõne momendi möödudes suundub Jeesus sünagoogi, kus tervendab kuivanud käega mehe. Seega on Kristus hingamispäeva pühadust juutide arusaamist mööda igati teotanud, on kuulutanud nii enda kui iga inimese hingamispäeva isandaks. Mida me sellest kõigest järeldame?
Prohvet Jesaja raamatu 29. peatükis on öeldud tabavad sõnad: «Ja Issand ütleb: Kuna see rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel ja nende kartus minu ees on ainult päritud inimlik käsk, siis vaata, ma teen sellele rahvale veel imet – imelikul ja kummalisel viisil: tema tarkade tarkus kaob ja tema arukate arukus peidetakse.» (Js 29:13–14)
Inimene on oma loomult tegutseja, looja. Ta suudab täita talle ette antud reegleid ja neid ka ise luua. Inimesele on antud samuti võime tõlgendada tema elus toimuvat vastavalt vajadusele ning uskuda end samal ajal nägevat selles Jumala tõelise tahte väljendust. Aga kuhu jääb selle kõige juures tema süda? Kas mitte just siis, kui Jumala järgimine taandub viimselt ainult reeglitele ja seadustele, pole palju kergem kaotada silmist tõelist Jumalat?
Oma sisimas teame ju ometi, et just Tema on kõikvõimas ja kõike teadev ning haldav. Tema on tõeline Looja, kelle Sõna meid maailmas edasi kannab. Ning mida kaunimat me saaksimegi Talle pakkuda kui tõelist teenimist, mis seisneb puhtalt usus ning siiras südames. Kõike seda saab inimene ise suunata nõnda, nagu käsib tema südametunnistus. Siin ei mängi peamist rolli käsutäitmine, liturgia, riietus või kaunid sõnad, vaid usk ning armastus kõigis meie tegudes – tõeline tahe oma Issandat järgida. Ja seda ka siis, kui me parasjagu pühakojas ei viibi või kui oleme unustanud hingamispäeva pidada.
Viimselt jääb ju ikkagi alles lohutav teadmine, et me oleme kõigist eksimustest hoolimata Tema kätes, Tema südames ja et mitte miski ei saa meid Tema varju alt röövida. Teame sedagi, et iga meie igatsus viib meid viimaks tagasi Tema juurde, ilma et peaksime mõtlema, mil viisil ja mis põhjustel see toimuda võiks. Üksnes usaldust vajab inimhing, et iga Looja poolt kingitud päeva oluliseks ning kordumatuks pidada. Aamen!

Anna-Liisa Vaher,
Tarvastu koguduse õpetaja