Kui Jumal meid nõnda on armastanud …

Lk 10:25–37

Pühakiri ütleb: „Kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis oleme ka meie kohustatud armastama üksteist. Kui me üksteist armastame, siis püsib Jumal meis ja tema armastus on saanud meis täiuslikuks.“ Tõsi, kas pole? Kuid armastusega seotud teemad on tihtilugu keerulised, tuues endaga kaasa segadust ja valestimõistmist. Me räägime sageli, et tuleb armastada Jumalat ja oma ligimest, aga kuidas on see kõik võimalik, kui me ei armastada iseennastki? Tegelikult ei olegi. Kõigepealt tuleb üles leida armastus Jumala vastu, siis suudame armastada iseennast ja siis tuleb armastus ka oma ligimese vastu.
Selle tee algus ei ole lihtne, kuid pole ka midagi võimatut. Kõik head asjad on meis peidus ja just armastus, hea läbisaamine, headus ning hoolivus on see, mis on paljude asjade võtmeks selles keerulises maailmas. Headusega võib avada palju uksi ja ühe valega kõik sulgeda. Armastuse ja mõistmise osas on Jeesus meile suureks eeskujuks, sest kogu oma elu ja õpetusega andis ta tunnistust Jumala armastusest ning tema eeskuju järgides peaksime ka meie nägema igas inimeses oma ligimest. See ei ole lihtne, kuid jõu ligimese teenimiseks ammutame Jeesuselt ning just nii oleme Jumalalt saadud armastuse vahendajaks teistele.
Head sõbrad! Jeesuse käest küsiti kord: „Kes siis on mu ligimene?“ Kas tänane pühapäev annab meile vastuse küsimusele, kes siiski on meie ligimene? Mida me vastame? Ei ole siin midagi keerulist, sest ligimene on üks meie hulgast, täiesti tavaline inimene, kes ei paista millegi erilise poolest silma. Heites pilgu tänasele evangeeliumile, leiame sealt kerge vaevaga üles ligimese, kes on täis soojust ja headust. See on tuttav lugu halastajast samaarlasest. Tavaliselt jääb sellest loost mulje, et ligimene on teine inimene, keda me peame aitama ja armastama. Kuid tänases loos on vaatesuund natuke teine. Abivajaja poolt vaadates on ligimeseks hoopis aitaja. See inimene, kes aitas hättasattunut ega kõndinud temast tuimalt mööda.
Samaarlane oli inimene, kes võttis aega ja pühendas selle täielikult abivajajale ning ühtlasi näitas üles suurt headust ja armastust ning seda täiesti võõra inimese vastu. Ta ei teadnud, kes oli see mees, kust ta tuli ja kuhu oli teel. Sellel hetkel luges samaarlase silmis vaid see, kuidas olla abiks. Kuidas aidata teda, kellest nii paljud olid pilkugi pööramata mööda kõndinud. Ta tegi kõik, mis oli võimalik, ning kattis kõik kulud. Samaarlase hinges ja südames oli palju hoolimist ja kaastunnet, mis ei lubanud jätta maaslamajat abita.
Prohvet Miika on öelnud: „Millega võiksin tulla Issanda ette?“ Mis on meil sellist, millega saaksime ja võiksime astuda Jumala ette? Mida on meil sellist, mida Jumal meist veel ei tea? Kuid nagu me teame, peitubki just lihtsuses võlu, ning oma lihtsuse, siiruse ja aususega tohime minna Jumala ette. Olulisteks märksõnadeks on siin veel headus, õigus, abivalmidus ning armastus. Headus, mida osutame teiste vastu. Õigus, mida alati taotleme ja mille järgi oma elu seame. Abivalmidus, et me kunagi ei möödu kinnisilmi neist, kes vajavad abi, ning armastus, mida suuname oma ligimese ja Jumala vastu.
Lisaks kõigele peaks meis olema inimlikkust ja kaastunnet, sest see on ka Jumala lihtne soov ja palve meile, et me märkaks teisi peale iseenda. Et läbi armastuse leiaks tee meie südamesse ka meie ligimene. Et me ei oleks kõrgid ja ülbed, vaid oleksime alandlikud ning mõistvad. Ütleb ju ka pühakiri: „Rõõmustage rõõmsatega, nutke nutjatega! Olge omavahel üksmeelsed! Ärge mõtelge kõrgilt, vaid laske end tõmmata madalate hulka!“ Jumal on andnud meile kõik selle, mis on tegelikult õige ja hea. Ta soovib, et me elaksime oma elu õiguses ja rahus, aidates ja hoolitsedes nende eest, kes endaga ise hakkama ei saa. Et me oleksime kõigi jaoks alati olemas nii hea sõna kui ka toetava käega.
Head sõbrad! Jumal on meie südamesse istutanud headuse ja armastuse, hoolimise ja lugupidamise. Osa meist on kandnud head vilja, teised jälle mitte nii palju. Kuid ei tohiks unustada seda, et tegelikult on meis palju head. Meis on tohutult palju head, kui me vaid avaksime oma südame ja silmad nägema seda, mis meis tegelikult peidus on. See üllataks meid endidki. Et me avaksime ennast armastusele ja sellele headusele, mida meie ümber on küllaga. Olgem alati olemas, sest mitte keegi ei pea olema oma murede ja probleemidega üksi. Vaja on vaid mõistmist ja ärakuulamist ja seda isegi siis, kui abi ei suuda osutada. Olgem ka ise silmadeks, et märgata, ja kõrvadeks, et kuulata. Aamen.

 

 

 
Merle Prass-Siim,
Paldiski koguduse õpetaja