Kristi Sääsk: mariaõdede juures olin nagu maal vanaemal külas

Üheksa kuud Saksamaal Darmstadtis Evangeelse Mariaõeskonna kloostris mõjus paari aasta eest oma elu ja tervisega kitsaskohta takerdunud Viljandi praostkonna vikaarõpetajale Kristi Sääsele sedavõrd kosutavalt, et ta otsustas enne Eestisse tegevvaimulikuks naasmist võtta vastu kolmeaastane tööpakkumine Saksa kirikult.

Kristi Sääse valikul saame kokku Viljandis Rohelise Maja õdusas kohvikuaias. „Siin on Eesti parim kohapeal röstitud ubadest kohv,“ toonitab Kristi ja ma luban teda uskuda, kuigi otsustan ennast kosutada toeka kruusi vürtsika tee ning just ahjust võetud kaneelisaiakesega. Planeeritud tunnikesest kujuneb märkamatult mitmetunnine keskustelu.

Jääb tööle Saksamaale
Saan ülevaate Evangeelse Mariaõeskonna ajaloost ning ema Basilea Schlinki osast selles. Samuti sellest, miks ja kuidas õp Sääsk ligi aastaks õeskonna keskele elama sattus ning millega täitis oma päevi Darm­stadti pöögimetsa äärde pärast II maailmasõda rajatud kloostris. Tuleb juttu sellestki, et laulupeoks Eestisse tulnud ja suvel Viljandi praostkonnas vaimulikest kolleege puhkuse ajal asendanud Kristi on võtnud vastu tööpakkumise Saksa kirikult. Kolmeks aastaks asub ta tööle Württenbergi Maakirikus oikumeenia-, arengu- ja mis­joniteenistuse osakonnas.
Ta nimetab, et võttis inspireeriva pakkumise vastu, sest sai konsistooriumilt kinnituse, et pärast kolme aastat partnerkirikus on ta teretulnud naasma EELK vaimuliku ametisse. „Mind kosutas ja lisas otsusele kindlust, kui konsistooriumi poolt tuli väga selge signaal: me tahame sind tagasi,“ räägib Kristi.

Muutust oli vaja
Et inimene on tervik, koosnedes ihust ja hingest, sai Kristi Sääsele enda nahal vägagi selgeks mõned aastad tagasi. Me ei peatu selle teema üksikasjadel, aga Kristi tunnistab, et koges väsimust nii vaimselt kui füüsiliselt. „Vajusin ikka täiesti ära. Ei teagi tagantjärele, mis millest tuli – kas vaimsed mured tervisehädadest või vastupidi,“ nendib ta.
Ka kirikuvalitsusel oli selge, et sellises toonuses vaimulik vajab pausi enda kogumiseks. „Kuuldavasti pidasid nad nõu, mida teha Kristiga, kes on läbi ja väsinud. Jõudsid otsusele, et tahavad mind tagasi, aga puhanud ja rõõmsana,“ räägib Sääsk.
Ta on ääretult tänulik oma tööandjale kirikule, kes suhtus tema muresse tõsiselt ja võttis jõuliselt initsiatiivi lahenduse leidmiseks. Õp Sääsele pakuti vikaarõpetajana sabatiaastat ning vahendati võimalust veeta puhkus Saksamaal kloostris.
Kristi Sääsk tunnistab, et kuigi ta nõustus pakutud variandiga, oli alguses siiski palju teadmatust, eelkõige mis puudutas praktilisi üksikasju.
„Ma ei teadnud Evangeelsest Mariaõeskonnast suurt midagi. Lõin endale taust­teadmised sisuliselt juba Saksamaale teel olles, lugedes interneti vahendusel kõike, mis näppu sattus.“ Kui alul oli isegi mõte läbida kolmekuune n-ö prooviaeg, mille põhjal saaks otsustada, kas jääda Saksamaale ettenähtud ajaks, siis üsna kohe sai selgeks, et kloostrirahu ning päevakorrarutiin on just see, mida endas kitsikusse jõudnu vajab.
„Kuu-pooleteisega elasin kloostriellu täiesti sisse. Ka õed nägid, et sobin nendega. Oli selge, et valitud variant õigustab ennast,“ räägib Kristi elavalt ning tema säravast ilmest võib sõnadetagi aru saada, et sabatiaasta on õigustanud temale pandud lootusi. Õigustanud sada protsenti.

Suur lugu
Et Evangeelne Mariaõeskond on vaimulik liikumine, millest Eestis väga palju ei teata, alustab Kristi päris algusest: „See on suur muljetavaldav lugu.“ Ta jutustab, et liikumise võtmeisik on Klara Schlink (1904–2001), kelle vaimulik nimi on ema Basilea Schlink. Juba 1930ndatel korraldas ta oma kodulinnas Darmstadtis piibliringe, pakkus noortele neidudele kooskäimisvõimalust, et kõnelda Jeesusest ja lugeda koos Piiblit.
„Sel ajal sai ema Basilea ilmutuse, et tal on elus suur ülesanne, mis on seotud vaimse ärkamisega,“ rullib Kristi lahti narratiivi, mis viib kuulaja II maailmasõja eelsele ja järgsele Saksamaale. Täiskasvanud naisena elas Klara Schlink vallalisena oma vanemate juures ning pühendas end vaimulikule tööle. Ta oli õnnetu, sest ei näinud soovitud määral Jee­suse armastuse mõistmist oma juhendatavate ringis.
Kõik muutus 11. septembril 1944, mil liitlasväed pommitasid Darmstadti maatasa. Vapustus, mis sellest tuli, tõi kauaoodatud ärkamise. Ühtäkki sai selgeks, mida Jeesus tähendab ning kuidas teda järgida. Sai selgeks, et sõjast laastatud Saksamaa ning läbielatust muserdatud inimesed vajavad eelkõige vaimulikku toetust. Sellest sündis idee organiseerida evangeelsel alusel õeskond, mille vaimsus on tänaseni oikumeeniast kantud. Õdesid on erinevatelt maadelt ja erinevate konfessioonide taustaga, v.a õigeusust.
Nunnadeks endid ei nimetata, aga oma olemuselt on kloostriga sarnasus ilmne: õed annavad vande ning kannavad vormirüüd, loovutavad isikliku ainelise vara ühiskassasse ning pühendavad elu kogukonna reeglite järgmisse.

Veeimest populaarseks
„Südametegevuseks võeti levitada mõtet, et sakslased ja üldse eurooplased peavad vabandama juutide ees, sest vastutavad holokausti eest,“ vahendab Kristi Sääsk Evangeelse Mariaõeskonna üht olulisemat tegevussuunda. Just sellest kantult rajati võõrastemaja Jeruusalemma, kus võeti tasuta vastu holokausti üleelanud juute.
Nii nagu iga algus on raske, oli keeruline ka õeskonnal sõjakoledustest toibuval Saksamaal. Seda enam, et põhimõtteks valiti annetuspõhine majandusmudel. Ema Basilea rõhutas Piiblist loetut, et kes palub, sellele antakse. Palve jõul saabunud imet kogesid õed iga päev. Eriti kõnekaks peavad nad ise nn veeimet: kuigi kloostrikompleksi rajamiseks eraldatud maaribal viljatute liivadüünide vahel polnud allikat, millele rajada kaevu, leidsid õed kuudepikkuse lakkamatu palvetamise tulemusel veesoone.
1960-1970ndatel kasvas õeskonna populaarsus, ulatudes üle Saksamaa piiride. Just vabakoguduste liikmeid vaimustas õeskonna uuendusmeelsus ning oikumeeniline suund ja vagaduslaad. Darmstadti tuldi põhiliselt saksakeelsetest piirkondadest, aga mujaltki. Tekkis vajadus kloostrikompleksi laienduseks ning samuti lõi see eelduse kuulutuspunktide loomiseks mitmele poole maailmas.
Tänapäeval saab suurest üleilmsest populaarsusest kõnelda paraku mineviku võtmes: liikmeskond väheneb ja juba mitu aastat ei ole uusi liitujaid. Aga kui pärast ema Basilea surma 2001. aastal ka esitati eksistentsialistlik küsimus „olla või mitte olla?“, siis palvetele saadi kindel vastus, et tegevusega tuleb edasi liikuda. Tuleb jätkuvalt kuulutada Jeesuse armastust ning seda, et inimesel on süü, mille lunastamiseks tuleb vaimulikult tööd teha. Inimestele tuleb meelde tuletada, et nende süü lunastus on Jee­suse haavades. Sel põhjusel on jätkuvalt ka Darmstadtis avatud külalistemaja neile, kes vajavad maailmakärast kõrvaletõmbumist, ning teretulnud on vabatahtlikud, kel on valmisolek seda liikumist toetada.

Raamides vabadus
„Nad ütlesid, et ma jõudsin siia Jumala juhtimisel, otsekui palve vastusena,“ jõuab Kristi Sääsk ajaloolisest ülevaatest enda loo juurde. Kristi tunnistab, et nii nagu ta ise oli teatud kahtluste kütkes, olid ka õed alul üsna murelikud. Kuidas me suudame seda õnnetut hinge vajalikult toetada, näisid nad pead murdvat. Eriti muretseti jõuluperioodi pärast, mil on kombeks, et vabatahtlikud ning külalised lahkuvad oma kodudesse ning kloostris jääb seevõrra vaiksemaks.
„Nad olid mures, et kas ma saan omaette oldud ja kui palju ma vajan nende toetust,“ naerab Kristi olnut meenutades. Aga üsna pea said õed aru, et vaimulik Eestist sobitub ette antud mustrisse probleemitult.
Kloostrielu aluseks on kord. Kindla korra raames hakkas kulgema ka Kristi Sääse elu Darmstadtis. Ometi toimus päevakavas aja kulgedes teatud muudatusi. Näiteks kutsuti ta ühel päeval vastuvõttu ning pärast „pikka jutlust“ andis sealne õde Kristile kõiki müüriväravaid avava võtme. „Ma ei ole ikka pargiinimene, olen hoopis metsainimene. Nüüd sain individuaalselt hakata käima kloostri kõrval asuvas pöögimetsas. Mulle usaldati värava võti.“
Õdede poolt ei loodud mingeid piiranguid ja Kristi sai oma äranägemise järgi külastada Darmstadti väljaspool kloostrimüüre. Käia linna kohvikutes ning külastada soovi korral ka teisel pool müüri asuvat luteri kirikut.
„Mul oli kindel soov teha tööd nagu kõik õed, kes selleks vanuse poolest veel võimelised on,“ rõhutab Kristi ja lisab, et ei soovinud olla n-ö priileivasööja. Kuulates ülevaadet tema tegevusest kloostris jääb mulje, et õdedel oli õigus: Kristi Sääsk saabus õdedele toeks Jumala juhtimisel. Lisaks lihtsamatele töödele köögiplokis ja pesumajas oli Kristi kirjastuses töötavate õdede teenistuses. Lisaks usaldati talle ema Basilea tekstide eesti keelde tõlkimine ja toimetamine.
Kristi Sääsk kinnitab, et lisaks kindlatel kellaaegadel toimuvatele tegevustele jäi kloostris piisavalt vaba aega ning õed suhtusid suure pieteeditundega isikliku ruumi puutumatusesse. Samuti jälgisid nad, et Kristile usaldatud kirjastustegevus hõlmaks vaid selleks ettenähtud aega, s.t et Kristi ei tegeleks õeskonna kirjatööga oma vabast ajast.
Teiste kloostri külalistega tuleku motiive jaganuna võtab Kristi need kokku: „See on otsekui vaimne peatuspaik. Paljud ütlesid, et nad tulevad siia vaikusse ja rahusse. Sellisel hetkel mõjuvad müürid turvaliselt. On hea saabuda sellesse kaitstusse, kus sinu elu on hästi korraldatud. Isegi nii, et sa ei pea pesupesemise peale mõtlema. Rutiinne elukorraldus toetab seda. Oled nagu maal vanaema juures. Natuke aitad vanaema ja naudid seda, mida tal on pakkuda.“
„Õed ütlevad, et nii palju on seda, mis kirikuid lahutab, aga seda, mis ühendab, on tegelikult palju enam. Mulle meeldis see oikumeeniline elulaad, kus igaühel lastakse olla oma usuga. Külalisi nagu mina kutsutakse võtma osa pakutavast. Kui võtad vastu, antakse rohkem. Kui ütled ei, ei saada pahaseks.“
Liina Raudvassar

Kommentaar
Praost assessor Marko Tiitus:
2017. aasta sügisel Suure-Jaani koguduses toimunud visitatsiooni ja sellele järgnenud vestluste järel koguduse õpetaja Kristi Sääse ja juhatuse ning nõukogu liikmetega jõudsime kirikuvalitsuses arusaamisele, et Suure-Jaani koguduse juhtimine ja vaimulik teenimine vajab muutusi ning õpetaja Kristi Sääsk vajab esmalt puhkust ja rahu, et leida uus perspektiiv ja roll oma edasises kiriklikus teenimises.
Sestap otsustas kirikuvalitsus määrata Suure-Jaani koguduse õpetajaks Hedi Vilumaa. Kristi Sääsele leidsime heade partnerite abiga võimaluse sabatiaastaks Darmstadtis, mis minu hinnangul on talle hästi ja kosutavalt mõjunud.
Kristi asub esialgu tööle Saksamaal, jäädes samal ajal EELK vikaarõpetajaks.

Pildigalerii: