Annetusekoguja käsiraamat

Kindlasti meenub igaühele käsiraamatutest kõneldes vähemalt üks, kui mitte mitu. Alustades eesti keele käsiraamatust ja lõpetades näiteks inimeste juhtimise kvaliteedi arendaja või eluterve kärgpere käsiraamatuga. Aga miks siis ei võiks olla ka käsiraamat neile, kes annetusi koguvad. Kogemusi selleks on kas või Tartu Maarja koguduse vabatahtlikel, kes on aktiivselt kiriku taastamiseks raha kogunud. Laulupeo sündmuste raames koguti kiriku taastamiseks 4626 eurot. Möödunud nädalal tuli sellele lisa ja korjandused jätkuvad. Seoses Tartu Maarja koguduse 795. aastapäevaga kutsus peapiiskop Urmas Viilma kõiki kaaskristlasi ja kiriku sõpru Eestimaal ja üle maailma annetama rukkimaarjapäeval kiriku taastamise heaks.
Nende kordade kokkulugemine, mil isegi korjanduspurgiga ringi käisin, kipub segi minema. See ei ole raske, aga ka mitte kerge töö. Nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Eesmärk ei ole ju ainult nähtav olla, vaid hea eesmärgi nimel endast parim anda. Kui käsiraamatust võib lugeda, mida teha lapse haiguse või trauma puhul, siis mida teha, kui annetusekogujat põlastavalt vaadatakse või talle suisa halvasti öeldakse? Ega suurt tarka teha olegi. Paluda ütlejale andestust. Eks iga vabatahtlik teab, mida ta kogenud on. Aga kui on aeg, võetakse taas korjanduskarp, sest selles tegevuses on ka palju positiivset.
Küll tekkis mõte, et annetusekogujatele pole keegi käsiraamatut kirjutanud. Ometi on tulemuslikuks korjanduseks väikesed nipid, on selleaastane suvi õpetanud. Siit võib edasi mõelda, aga see jutt on pigem kiituseks neile, kes korjanduskarbiga ringi käivad, olgu siis kiriku taastamiseks või vähihaigete raviks raha küsides.
Rita Puidet